Et kõik ausalt ära rääkida peab alustama sellest, kuidas Twister Adventure Team jälle Lätti sõitis. Vabatahtlikult läksid Lätti see kord Tiit Tähnas, Erki Erm ja Sirli Metsamäe. FanClubi jätsime see kord koju küüsi närima.

Nagu on juba tavaks saanud, tegime ka see kord Pärnus pikema peatuse, et sööki ja koju ununenud asjad osta. See kord oli vaja leida kilet, millega kaardid üle kleepida. Teada oli, et nädalavahetusel lubab kõvasti vihma ja lörtsi. Kile leidmine läks tunduvalt lihtsamalt, kui vile otsimine Poola võistlusele minnes.

Auto sööki täis topitud, läks sõit edasi. Mida lähemale Lätile seda kehvemaks ilm läks. Sooja oli + 4ºC, sadas vihma ning tuul ka päris tugev. Või nagu Erki ütles, siis on mõnus “surfi ilm”. Meenutades Poolas sõitu, kui ilm läks aina soojemaks, muutus ka autos meeleolu rõõmsamaks, siis nüüd oli autos suhteliselt vaikne…

Stardi paigaks oli küla nimega Vidriži, mis oli umbes 60 km enne Riiat. Jõudsime kohale kell 16.30 ja enne meid olid kohale jõudnud ainult soomlased, kes üritasid spordisaali nurgas magada. Aga mida sa magad kui muusika on keeratud põhja. Huvitav oli see, et sellel aastal oli registreerunud hästi palju sega võistkondi, meeste võistkondi ainult kaks ja naiste võistkondi polnud üldse. Enne starti käisime spordihoone ukse vahelt piilumas, kas vihm äkki on üle jäänud. Kahjuks ei andnud ilma-taat lootustki. Kell 22:00 läks start, läbi vihmasaju, lahti. Alguseks oli 6 km orienteerumist. Jalad said kohe märjaks, nagu arvata ka oli. Esimene etapp oli jube rabelemine (vastik-vastik-vastik). Peale viimse punkti võtmist läbisime ka kõhuni raba. Uh! Vesi oli jube külm. Esimese etapi võitis Vaude team ja meie olime neljandad.

Ratas ja kanuu

Siis algas ratta etapp (35 km), mööda kruusa- ja metsateid. Soppa lendas igalt poolt aga enam ei olnud vahet, nagunii olime juba üleni märjad ja sopased. Tihti pidi ratta seljast maha tulema, kuna muda sees ei olnud võimalik sõita. Paar korda pidi rattaga ka läbi võsa minema. Kolm Eesti tiimi (meie, Vaude ja Peraküla) ja üks Läti tiim (Elita) olid enam-vähem terve ratta etapi koos. Edasi tuli kanuu etapp. Lätlased, va kavalpead, suutsid ikka väikse vimka välja mõelda. Kanuud olid mõeldud kahele inimesele ja seega anti ka kaks aeru. Kolmas liige, pidi istuma siis kanuu põhjas ja niisama aega veetma. Väljas oli sooja +1ºC või isegi 0ºC. Tiidul ja Erkil külmetasid varbad ja mina külmetasin üleni. Natuke aitas ka Jäägermeister mis oli kaasa võetud. Jõgi oli väga käänuline ning kivine ja kuna kanuu oli hästi kerge siis mitu korda oli tunne, et nüüd käime ümber. Vahepeal pidime kanuu ka veest välja võtma ja tassime teise jõkke (meie vana sõber Koiva jõgi!!). Ja siis pidi ka üks liige minema metsa kahte punkti võtma ja kaks tk kanuuga vastu vooli 4 km sõitma. Tiit, vana orienteeruja, läks siis metsa ning mina ja Erki hakkasime kanuutmata. Kanuu liikus jube aeglaselt. Mõtlesime, et mis teha. Vaatasime, et kalda äär on ilus ja seal saab kõndida küll. Panime nööri (hea, et see Tiidu kätte ei jäänud) kanuu külge ja Erki hakkas siis kanuud vedama ja mina lükkasin roikaga aega ajalt kanuud, et see kaldasse sisse ei sõidaks. Nii läks teekond palju kiiremini ja samas sai sooja ka. Jõudsime kanuu etapi lõpp, kus pidime Tiiduga kokku saama. Nägime just kuidas Elita lükkas kanuud hästi järsust mäest üles (üleval lõppes kanuu etapp). Ja üks leedukas ootas oma kanuud. Jäime siis ka Erkiga ootama, keerasime ennast ellujäämiskile sisse ja jäime tukkuma….. siis ärkasime ja nägime Vaude tiimi liiget, kes rääkis, et üks punkt oli olnud vales kohas ja nemad ei leidnud seda üles. Raiskasid ligi 1,5 h punkti otsimise peale. Kuna oli jube külm siis mõtlesin, et teen paar “kiiret sirget”, et sooja saada ja siis nägingi … Tiit tuleb. Tiit nii vihane, sõimas: “Kurat kus te olite, ma juba pool tundi ootan teid!” Oh kui piinlik oli. Aga asi ei olnud kõige hullem. Vaude tiim olid just läinud, nii et olime neljandal kohal. Lükkasime ka kanuu mäest üles ja hakkas trekkingu etapp. Pidime jõudma tagasi sinna kus olid meie rattad.  Selle etapi juures oli kõige ebameeldivam see, et pidi Koiva jõest 2 x üle minema. Otsisime siis tükk aega madalamat kohta kust üle saada. Vool oli päris tugev, nii et vette kukkumisest ei jäänud palju puudu.

Hiljem saime teada, et Pereküla Grupp katkestas just kanuu etapi lõpus, kuna Ruth oli läinud metsa punkte võtma ning Tanelil ja Andresel ei õnnestunud teda enam üles leida. Kahju.

Külm raisk

Vihma ja lörtsi segu sadas jätkuvalt. Näpud ja varbad olid märjad ja külmetasid kogu aega. Kõige hullem oli rattaga sõita, siis tekkis küll tunne, et kohe kukuvad varbad ja sõrmed ära. Teisel päeval, peale lõunat juhtusime rattaga ühest poest mööda sõitma. Õnneks oli mul 5 latti (Läti raha ikka) kaasas. Kuna suure kanuu tassimisega kaotasin ma jäägermeistri pudeli ära, oli kohe esimene asi, mis me poest ostsime väike brändy pudel ja kolm pirukat. Kui pirukad söödud, avastasime, et näe siin poes müüakse ka ju kindaid. Vaatasime, palju raha järgi on. Jagus ainult kahe paari kinnaste jaoks, Erki jäi kahjuks ilma. Mis aga varvastega teha? Kuna Poolas sai proovitud ellujäämiskilet märgade sokkide alla panna ja toimis hästi, siis sai ka see kord nii tehtud. Vähemalt ei puhunud kõva tuul varvastest läbi.

KP64

Peale rattaetappi oli orienteerumine kus siis iga liige pidi võtma 2 punkti. Kuna mina orienteeruda ei oska, siis ütles Tiit konkreetselt, et orienteerumist sa Lätis harjutama ei hakka, seda võid teisipäevakutel harjutada. Seega võtsime kuus punkti kõik koos läbi. Aega läks küll kauem, kui teistel, kuid olime jätkuvalt neljandal kohal. Siis tuli lisaülesanne (KP 64). Iga liige pidi mööda nööri tõmbama ennast silla peale, siis punkti ära võtma ja alles siis tohtis järgmine ronima hakata. Ülesande pidi ära tegema 2 minutiga ja aeg hakkas jooksma siis kui esimene liige punkti ära võttis. Kuna arvata oli, et minul läheb ronimisega kõige kauem, siis alustasin. Kuna sillani oli enam vähem jõukohane, aga siis kui oli jäänud 2 meetrit, enam ei jõudnud. Kalle oli nii järsk, et lihtsalt ei jaksanud ennast üles tõmmata. Kui ka paar cm tõmbasin siis vajusin poole rohkem kohe tagasi. Mida teha? Tiit võttis siis nööri (mis meil kaasas oli) ja andis ühe otsa minu kätte, mille ühe otsa ma panin oma rihma/karabiin külge ja siis lihtsalt Tiit tiris mu üles. Aga selleks ajaks olid kõhulihased ja käed (üks käsi veel ilma kindata) külmunud ja väsinud, et enam ei jaksanud isegi silla peale ronida. Eks ma tegin seal kõikudes ikka nõmedat kisa, tagant järgi mõtled siis vajuks või häbi pärast maa alla. Hea, et lätlased aru ei saanud mida ma karjusin. Lõpuks ma kuidagi silla peale ikka sain, isegi ei mäleta kuidas. Poisid tegid muidugi ülesande 1-2-3 ära. Kuid siiski saime trahvi 30 minutit, kuna aega ülesande läbimiseks oli kulunud 2.18. Pärast selgus muidugi, et ainult 1 võistkond olid pääsenud ilma trahvita….

New Yorgi kodutud

Jälle algas rattasõit. Kuradi külm oli! Rattaga sõites puhus tuul nii läbi, et kole, kole. Kui aus olla siis sellest rattasõidust ma suurt midagi ei mäleta, hambad ristis sai punnitatud tuule vastu. Ainuke, mis ma mäletan oli meie arutelu, et kuradi lätlased, isegi sooja teed mitte üheski punktis ei või pakkuda. “Nad võiks ju kas või “vaarikavarre” teed pakkuda, see ei maksa ju midagi”. Ja siis kui me jõudsime järve äärde vahetusalasse, kus hakkas kanuu etapp, ootas meid üllatus!!. Seal oli lõke, mille kohal oli suur pott sooja teega. Juhuu!!!! Me olime nagu New Yorgi kodutud ümber lõkke. Siis pakuti veel saia moosiga ja küpsiseid ja viinereid ja kanatiibu ja…. Oi kui maitsvad need olid. Ning esimest korda tundsin, et näppudes hakkab veri käima. Kuid jah, kauaks seda lõbu ei jätkunud. Oli vaja edasi minna. Jäänud oli ainult 3 etappi: kanuu, trekking ja ratas. Kanuu oli siis järvel, kus oli vaja 4 punkti kätte saada. Süsteem oli lihtne. Tiit istus ees ja Erki taga ning mina jälle kanuu põhjas. See  kord panime kõik ellujäämiskiled ümber, et ei külmetaks. Kuigi minule see küll ei mõjunud, külma vapped olid ikka megad. Minu ülesanne oli siis jälgida kalda äärt, et punktist mööda ei sõidaks. Õnneks sädelesid punktid päris ilusti lambivalguses, nii et punktide leidmisega raskusi ei olnud.

Nice one

Peale kanuud hakkas trekking mille pikkus ei olnud pikk, ainult 8 km, kuid korraldajad olid kohe taha märkuse kirjutanud “nice one”. Ja seda see etapp ka oli. Tegu oli siis kinni kasvanud järvega  ja kaardiks anti kaas aerofoto. Palju õnne! Kokku oli vaja võtta 4 punkti, millest kaks olid konkreetselt rabas. Ega siis midagi, hakkasime pihta. Kuna olime jätkuvalt neljandal kohal, siis võtsime rahulikult. Arutasime, et kui ikka mõnda punkti ei leia, siis ei hakka palju aega raiskama, vaid lähme edasi ja võtame järgmise punkti. Kuulsime ka, et leedukad, kes olid liidrid, olid jätnud 3 punkti rabas võtmata, seega oli neil 6 h trahvi juba kirjas. Oma arvutuste kohaselt olid nad meis 4-5 h ees, seega arvasime, et leedukaid me ilmselt ei võida.

Aga Tiit, kes  peale kosutavat söök lõkke ääres, oli nagu uuesti sündinud (nagu jumal, pealamp siramas pea kohal), pani kaardiga ees ja meie siis sumasime Erkiga talle järgi. Tundus, et Tiit isegi hõljus raba kohal, kui meie Erkiga vajusime koguaeg põlvini sisse. Kohati oli tunne, et tahaks puhata, aga ei saanud ju isegi seisma jääda, rääkimata istumisest. Jalad hakkasid külmas vees kohe krampi tõmbuma. Aga Tiit ei eksinud kordagi, kõik punktid leidis üles väga lihtsalt. Kui saime rabast välja n.ö. metsa vahele, siis oli kohe mõnus tunne jalgadel. Palusin siis Tiitu, et ta enam kunagi meid sohu ei veaks;) Tagasi vahetusalasse jõudes nägime, et üks tiim just alustas rattasõitu, kuid pimedas kahjuks ei näinud mis tiim see oli.

Siis tuli veel üks lisaülesanne teha. Üks liige pidi võtma kase otsas (4-5 m kõrgusel) punkti. Nöör, mis meil kaasas oli, tuli visata üles, oksa külge ning siis üks liige tõmbab nööri abil teise üles, kes siis võtab ka punkti. Poistel lähevad sellised ronimised alati nii kergelt, et lust vaadata.

Ja algaski viimane etapp, 17 km ratast. Tee, mida mööda sõitsime oli metsa vahel ning kuna seal oli parajasagu käsil metsa välja vedu, siis võite arvata milline see tee välja nägi. Sõita igatahes ei saanud, isegi käimisega oli raskusi, kuna muda sees jalad käisid lihtsalt koha peal ringi. Ja siis äkki nägime ees kolme inimest pealampide ja ratastega. Mõtlesime, et mida need seal metsavahel teevad ja kes nad on? Ja siis lõppes tee ära, konkreetselt. Ees oli auk. Läksime siis ringiga ja möödusime ühtlasi ka kolmanda koha tiimist, kelleks oli siis Vaude. Põgusal vestlusel saime aru ka miks nende tempo oli nii aeglaseks muutunud. Ka neil oli rabas kaks punkti võtmata jäänud, ehk siis see tähendas 4 h trahvi.

Märkasime äkki, et vihm oli üle jäänud ja tuult ei olnud. Isegi varbad ei külmetanud enam ja hakkas natuke palav. Veel oli vaja võtta üks punkt puu otsast ja üks vanast farmist. Viimased kilomeetrid olid õnneks mõnusal kruusa teel ja isegi asfaldil. Me lõpetasime hommiku valges, kui kell näitas stardist 32 h ja 24 minutit. Super!

Finišeerides pinnisime kohe kohtunikku, et mis kell leedukad lõpetasid. Kuid kohtunik oli ka ilmselt just ärganud ja suht uimane. Läksime rutu sauna ja sulatasime ennast n.ö üles. Peale väikest uinakut selgus, et olime siiski leedukaid võitnud ja saavutanud tubli teise koha.
Üks tähelepanek. Kui tavaliselt, pikkadel võistlustel, keerlevad mõtted toidu ümber (grillkana, friirkartulid jne) siis see kord unistasin, et kuidas saaks sooja (nt sauna), sooje riideid, kuivi sokke jne. Uni see kord nii väga ei murdnudki, ilmselt hakkan juba harjuma, et tuleb 2 ööd ilma magamata vastu pidada.

Poola mägedes…

On 2. märtsi õhtu, kella 21.45 aeges, rinnus kerge ärevus, et mida me nüüd jälle tegemas oleme..?? Ees seisab 150 kilomeetrit seiklust tundmatul territooriumil, millest 50 tuleb läbida jalgsi ning 100 rattal/ga.

On jäänud veel viimased 15 minutit, on kudagi jahe, ronime rohkem rahva sekka, kus on oluliselt soojem. Veel viimased naljad ja START…

Esimesena 5 km pikkune sissejuhatus Karpaci linna küngastel. Kõik sujub ettenähtult, läbime ringi umbes 47 minutiga. Nüüd seljakotid selga ning “päris” võistlus algab. Järgmiste paari punktiga viiakse meid stardi umbes 650 meetri pealt 1601 meetri peale. Kõik on tore kuni stardist on möödunud umbes 2-2,5 tundi. Tunnen, et jalad on all täiesti pehmed, püüad ennast küll mäest üles tõugata kuid kõik käib eriti vaevaliselt…. selja tagant tuhisevad mööda mitmed konkurendid. Meele teeb mõrudaks, krt juba toss väljas. Aga pole midagi, edasi tuleb minna. Poolel teel tippu, kus puud ära lõppevad, algab korralik tuisk, tuult oma 10 ms, külma sama palju. Silmad-nägu hakkavad juba kergelt külmast krimpsu tõmbuma kui lõpuks jõuame punktini.. vähemasti arvatava punktini. Panen selga kõik mis selga panna annab: jalas suusapüksid, neile peale kilekad, seljas soepesu, külmailma suusajope, sinna peale veel kilekas. Erki on ettenägelikult nahaalust rasvakihti kogunud, temale see tuul ja kõlm kudagi ei mõju, vähemasti mitte nii, et peaks lisakihte juurde panema. Riided seljas suundume õige punkiti poole, mis on umbes 300 meetrit eemal järgmises onnis ning sealt edasi mäe päris tipu poole. Jätkub tuisk, vahepeal täiesti null nähtavus. Aga nüüd on see eest soe. Mul puudub igasugune ettekujutus kaua me sinna läksime, aga igatahes tundus see olevat lõputu tee, mis aina järsemaks läks. Lõpuks oli rada nii järsk, et lookles nõlvast üles serpetiinina, kõrval haigutamas must tühjus ning eemal all siramas linna tuled. Tippu jõudes üllatas see, et keset kõige suuremat burgaad oli kohtunik ÕUES!!! Eelnevad olid tubased punktid.

Briifingul oli manitsetud, et mittemingil juhul ei tohi ületada Poola-Tsehhi piiri, muidu tulevad püssidega piirivalvurid ja kõmmutavad kõik maha….. ok, päris nii hull sea asi polnud, kuid sellegi poolest oli rangelt keelatud piiri ületada. Järgmisesse punkti sai mööda mäe harja, sams jooksis ka piir. Tol hetkel kui me seal olime, olid vist ka teistel juba juhe suhteliselt koos ning kõik koos suundusime rohelisele matkarajale, mis läks Tsehhi… Üleval mäel oli lund juba nii palju, et pidime ISC-lt laenatud lumeräätsad alla panema, muidu oleks seal lihtsalt lumme uppunud. Peale pikemat lumes sumpamist jõuame järgmise punktini, jalad jätkuvalt täiesti pehmed, mingisugust kiirust arendada ei kannata. Peale minu joogikoti vooliku lahti sulatamist, kimame edasi. Siit tuli ka võistluse võib olla surim prohmakas. Arvates, et puul olev kollane täpp tähistab meile sobivat matkarada, valime selle… kompass näitab ka õiget suunda..kuni ühe hetkeni kui pöörab täiesti müstilisse suunda. Otsustame, et tagasi ka minema ei hakka vaid lõikame. Lõikasimegi, murdes läbi metsa, olles samas ülepõlve lumes ja seda räätsedaga. Kõrval jooksmas üksiku lumelauduri jälg… kadedaks tegi. Peale tõsist ukerdamis jõuame lõpuks punktini, mis on vana kaevandus. Selgub, et oleme peaaegu viimased. Pole ka ime, kaotasime apsuga umbes 2 tundi. Kaevanduses olevad 2 peidetud punkti tuleval kergelt, sealt edasi vahetus alasse ka mingisuguseid üllatusi ei tule.

Vahetusalas kerge eine ning algab jalgrattaetapp, pikkuseks 44 km. Kõik rattaetapi punktid asuvad eranditult mägede otsas, a la sellise tõusuga nagu Vällamägi ning kohustuslik on punkti ilmuda koos rattaga. Ei mingit ratta jätmist mäejalamile vaid kogu 13 kg rauda tuleb üles vedad. Osad tipud on lihtsamad, osad puhta hullud, kus pingutusest tahavad silmad peast välja karata. Sellel etapil vahetame ka Erkiga osad põdurana olemises. Minul peale vahetusala banaani on jaksu aga Erki astma hakkab märku andma, millele küll tol hetkel erilist tähelepanu ei pööra.

Enamuses läheb rattamarsuut mööda autoteid, kuid need on alt jääs ning peal värskelt sadanud lumi. Neil sõitmine on paras kunstükk. Rattakummidena kasutasime tavalist karmi mustriga porikummi, eelnevalt otsustasime, et ei hakka investeerima naelkummidesse. Erki astma jama aina süveneb ning tekkib üldine kurnatus ja õhupuudusega. Uuesti vahetusalasse jõudes otsustame teha pikema pausi koos a la carte menüüga. 2 pakki matkatoitu, kuum vesi kotti ning seda saab nii palju, et jääb isegi üle. Kõht täis, uus ja kuiv sokk jalas kimame edasi. Ees ootab 12 km ratast ning peale seda kohe 18 km trekingut. 12 kilomeetri läbimisel midagi erilist ei sünni, peale õhupuuduse, mis Erkit jätkuvalt kimbutab.

Trekingu osas tuleb vallutada jällegi kaljusid, kus osade otsas on köieharjutused: laskumine, traavers. Eriti kirgas on viimane laskumine, kuhu jõuame kottpimedas. Kohtuniku poolt ainsa juhisena on, et punkt on seal all. Erki esimesena, mina järgi, laskume mööda kaljut alla. Lambivalgel pole suurt miskit näha ka, kui järsku kuulen Erki hõiget, et tõuka ennast kaljust lahti, samal ajal aga kaob kindel pind jalge vastast ning plöraki kõhuli vastu seina. Sealt edasi pole enam millelegi toetuda, ainult üks kõis ja julgestus, mille teine ots on kahtlase näoga poolaka käes. Õnnelikult siiski maapinnale jõudnuna võtame punkti, tormame edasi järgmise lisaülesande juurde. Selleks on üle kalju nukkide ronimine, mõlemal pool kuristik, mille põhja pole näha. Tore. Samas oli ka täielik varustuse kontroll. Kogu moon võeti laiali ning nimekirja alusel kontrolliti kõik üle, kas ikka on kaasa, mis peab.

Sealt edasi suhteliselt lihtne punkt ühe kindluse varemete juures, kus lahked kohtunikud shokolaadi ning sooja mahla pakuvad. Järgmine punkt kaardil tundub olevat lihtne, kuid tegelikult paneneme võistluse käigus teise korraliku pommi, leides esialgsete plaanide kohaselt viimase punkti ning siis suure pusimise peale ka lõpuks õige punkti. Huvitav on see kuda pimedas asjad võtavad eriti sürrealistlikud vormid. Otsides seda viimast punkt läksin üksi “jahile”. Sattudes mingi ajapärast justkui õige kalju juurde ja seal ringi luusides, avaneb kaljust õude nägemus nagu paremates õudusfilmides. Pealambi tuli heidab kivimürakale sellised varjud nagu oleks tegemist suure peletisega. Õnneks polnud seal ka punkti, muidu kes teab, oleks ehk võtmata jäänud. Kes teab:) Viimaks siiski ka viimane punkt käes lähme tagasi vahetus alasse, kus otsustame teha magamispausi. Kohale jõudes on õu rattaid täis, tundub et see vimane 18 km trekingut on osutunud paljudele parajaks pähkliks, et pärast väike puhks teha. Tänu tervisehädadele teeme lubatud 3 h asemel 4h unepausi, mis meile lõppuks toob trahvi iga üleläinud minuti eest 5minutit rahvi. Ärgates on õuelt kadunud peaaegu kõik rattad, oleme languned jälle väga tahalõppu, võib-olla nii 40-44 kohale.

Trekingu lõpus jätkub rattaetapp, esiteks raudteetunnel, teiseks piiripunkt, siis uuesti kaevandus, üks köieharjutusega punkt ja finish. Raudtee punkti õnnnestub meil leida kobapeale ilma suuremate viperusteta, kuid see eest tee sinna on väga vaevaline. Unepaus pole suurt parandanud Erki astma jama ning lisaks sellele on sadanud ka värsket lund, mis muudab teed eriti kehvalt sõidatevaks. Tunnelis on aga õllatuseks kaks punkti, mis hiljem selgub, saab ka paljudele saatuslikuks, kuna üks neist punktidest jääb võtmata. Samas oli kuulda, et selle sama punkti leidmine valmistas paljudele peavalu ning sealt ka katkestati palju. Teekond tunneli juurest piiripunkti tundus kaardil suhteliselt lihtsana, ainult 8 km.. tegelikkus oli aga see, et see olli vast üks raskemaid punkte üldse. Sellest 8 km rattaga sõita  sai vast ühe kilomeetri, ülejäänu oli ratta tõukamine ülesmäkke Sead küll mööda autoteed, mis oli kaetud paksu värske lumekihiga, mille all kiilasjää.

Piiripunkti jõudnuna valime nüüd ÕIGE matkaraja mis viib meid uuesti kaevanduse juurde. Rada on kitsuke ja kohati ulatuvad hanged ülepea ning mingist sõitmisest juttu pole. Järjekordne “hike a bike”. Rada ületab ka ühte jõge, mille üks kallas on nii järsk, et sealt alla saamiseks saadame lennuga esmalt rattad alla ja siis ise järgi…. eeldatava pehme lume asemel on aga all kõva lumekoorik, millel vaid u 20 cm pehmet lund.

Kaevandusest eelviimasesse punkti tabas meid järjekordne tuisk, mis ähvardas kinni toppida kõik silmad, ninad, suud. Õnneks ei kestnud see lõputult vaid rauges mõne aja pärast, peale mida Erki premeeris ennast saiakeste ja E-sid täis limonaadiga, mida lahkesti meile ühest külapoest müüdi. Punktis ootas ülesandena ületata köissild: rullikutega köie külge ja mis muudkui ennast kätega ületõmbama. Ka see viimane katsumus ületatud, pisike pedaalide väntamine finishisse….kogu ajaks 37h, koos hiigeltrahviga 41h ja 50min ning kohaks 33.

Aeg ja koht polegi nüüd tagasi vaadates nii oluline vaid see, et läbi igasugu vastukäimiste sai asi siiski läbitehtud ja eks järgmine kord oleme targemad ja osavamad ning tugevamad, et ka kohta taga ajada;)