Tag Archive for võistlus

Latvia Adventure Raid 2009

Üle pika aja sai jälle Lätis 36h võistlusel käidud. Algus oli raske, kuna seekord pidi 3-liikmelisele segavõistkonnale lisaks kaasa võtma ka “assistendi”, kes siis vahepeal pidi liigutama võistkonna asju ja lahendama ka mingeid ülesandeid. Võistkonnas olime seekord Marge, Sven ja mina, aga raskeks tegi alguse see, et assistenti ei olnud sugugi lihtne leida. Eriti kuna assistent pidi oskama kaarti lugeda ning parem ka, kui omaks mõningat ettekujutust multispordist. Orienteerujatel oli sel nädalavahetusel eestikate sprint ja öine, niisiis sealt seltskonnast oli kedagi võimatu saada. Kuna suvi on ka puhkuste aeg, siis kelle käest iganes me ka ei küsinud, olid kõigil plaanid juba tehtud. Õnneks tuli Margel viimasel hetkel pähe helistada Priidule, kes ka lahkesti kohe nõus tulema oli. Samuti ei lubanud selleks nädalavahetuseks Eestis erilist surfituult, nii et Priit ei pidanud ka väga pisarsilmil surfilauast lahkuma. Igal juhul oli meie assistent täiesti tasemel. Kõik asjad said õigel ajal valmis, lisaks alati käepärast söögid-joogid või muu, millest iganes oskasime puudust tunda, isegi hapukurgid. Nii et suur tänu Priidule selle eest!

Seekordne võistlus oli Daugavpils‘is, Läti ühes kaugeimas linnas, kui siitpoolt läheneda. Leedu piirist kõigest 25 ja Valgevene piirist 33 kilomeetri kaugusel. Daugavpils osutus väga omapäraseks linnaks. Tegu on Läti suuruselt teise linnaga ja ma ütleks, et kõige rohkem ta mulle meie suuruselt teist linna, Tartut, meenutaski. Selline omamoodi linn. Koduleheandmetel elab linnas 117 000 elanikku, kusjuures neist venelasi on 59% ja lätlasi vaid 14%. Kohapeal sellest igal juhul aru ei saanud. Linnas on ka suur ülikool, kus õpib 3300 üliõpilast. Kesklinn nägi välja suurepärane. Eriti keskne Riia tänav. Sinna sattudes oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda lääne linna. Väga kaunis tänav, palju tänavakohvikuid, ilus ümbrus, jne. Samas suhteliselt kesklinna lähedal oli hunnikute viisi kruusateid. Kui Eesti majanduse mure on see, et raudteeveod on kokku kuivanud, siis Daugavpilsis toimuva põhjal lätlased selle üle küll kurta ei saa. Daugavpils on ühendatud paljude suurlinnadega (Moskva, Varssavi, jne), raudtee ümber käib kogu aeg elu. Vahet ei olnud, kas sattusime raudtee lähedusse öösel kell 4, või päeval kell 12, kogu aeg käisid rongid edasi-tagasi, ja cief karjus läbi kõlarite töökäsklusi.

Võistlusest siis ka. Ütleme nii, et kui Urmo teeks siin XDreamil midagi sarnast, siis tal kas võetakse elusalt peast munad maha, või siis mitte elusast peast. Kui selline võistlus oleks kusagil mujal riigis, siis seal tõenäoliselt ei osaleks järgmisel korral enam kedagi. Aga kuna see võistlus oli Lätis, siis oli kõik täiesti viimase peal. Absoluutselt kordagi ei hakanud 36 tunni jooksul igav. On jälle tükk aega mida meenutada. Meie tulemuse poole pealt läks asi seekord muidugi natuke halvasti. Sellise rogaini tüüpi võistluse puhul käib planeerimine veidi teistmoodi, eriti Lätis, niisiis panime paari asjaga veidi puusse. Lätlased muidugi kardavad mistahes multispordivõistluse korraldamisel eestlaste võitu, nagu tavaks on saanud. Ja nagu viimastel võistlustel kombeks, tehti ka seekord eestlastele ära. Et asi ikka kindel oleks, siis ei olnud seekord midagi “Exceli tabeli” hooleks jäetud ja lätlasi soosivad lisaülesanded hakkasid kohe alguses peale. Kõige “toredam” oli ülesanne, kus tuli lätikeelseid sõnu mööda linna “ristsõnadesse” otsida ja saadud tähtedest kokku panna lätikeelne lause, kusjuures tähed olid vales järjekorras :o).

Aga oli kuidas oli, “võistlus” mulle väga meeldis. Nüüd siis kõigest natuke lähemalt.

Esimeseks etapiks oli proloog ja 40-50 km ratast. Kui kell sai täpselt 00:00, pandi põlema militaarmuuseumi tuled ja võistkonnad tormasid tankide, soomukite jms vahele, et otsida sealt 10 kaardifragmenti, mille abil tuli punktid kanda väljas olevale 1:100 000 kaardile. Loomulikult olid kaardifragmendid mingite teistsuguste kaartide küljest võetud ja asetatud peamiselt soomukite alla ja muudesse kitsamatesse kohtadesse. Esialgu läks päris tükk aega, enne kui üldse mingi kaardijupi leidsin. Siis aga hakkas kuidagi paremini minema ja mingi 36-37 minutiga olimegi oma punktid kaardile kandnud. Nüüd jäi üle vaid loota, et punktid ka õigesti kaardile said ja koos legendiga enam-vähem leitavad on. Loomulikult olid punktid topitud ka sellistesse kohtadesse, et neid ka objektil olles võimalikult raske leida oleks. Näiteks palgivirna taha, puu otsa jne. Valisime omale mingi loogilise ringi ja hakkasime liikuma. Esimesse punkti minnes olid teed natuke kahtlaselt kaardil kajastatud ja otsisime mingite paarisajameetriste palgivirnade ümbrusest punkti veidi valest kohast. Siis aga saime veast aru ja liikusime õigesse kohta. Leidsime ka palgivirna tagant punkti, aga tänu meile nägid seda ka ühed lätlased, nii et suur tänu meile nende aitamise eest. Teise punktiga aga oli olukord juba hoopis teine. Kaevasime punkti ümbruses põhimõtteliselt kogu ümbruskonna üles, aga punkti ei olnud. Olles seal juba üle tunni mütanud, otsustasime käega lüüa ja minna teisi punkte otsima. Just nimelt otsima, sest Läti multispordis otsitakse punkte, mitte ei läbita, nagu orienteerumisrajal. Edasi läks natuke kergemalt, kuigi Daugava jõe kohal raudteesilla konstruktsioonil ja kuivanud okstega kuuemeetrisel puul turnides oleks suhteliselt lihtne olnud kael murda või surnuks kukkuda. Vähemalt olid mõned punktid nüüd normaalselt leitavad. Aga päris lõpuni see nii ei jäänud. Olime kätte saanud 6 punkti ja plaanisime veel viimast 7ndat, aga otse loomulikult oli see jälle selline tore loteriipunkt. Mis siis tähendas, et seda me üles ei leidnudki. Lisaks sellele pidime ratastega mööda raudteed kolistama, nii et hambad tahtsid suust ära kukkuda ja ületasime tänu sellele ka esimese etapi aja, mistõttu saime veel lisaks ka punkti trahvi. Ei tea, kas peaks hakkama harjutama rattaga raudteerööbast pidi sõitmist?

Teiseks etapiks oli rulluisutamine. Selline tore ja meile alati sobiv ala. Priit oli vahepeal sudoku lahendamise eest meile kaardi lunastanud ja sinna punkti peale kandnud. Orienteerumise poole pealt midagi keerulist ei olnud. Tuli lihtsalt sõita Svente külast umbes 12 km kaugusel asuvasse Kalkuni külla (Päris lahe nimi). Kruisisime rahulikult mööda maanteed kohale. Vahepeal muidugi avanes taas võimalus surma saada, kui kohalik rullnokk oma BMW-ga meile vastassuunavööndist vastu lendas ja signaali unnates siiski meetri kauguselt möödus. Mis tore algus võistlusele. :o)

Vahetusalast pidime taas jätkama ratastel. Kõigepealt aga ootasime minutikese Priitu, kes pidi üksi rattad bussi katusele saama. Aga enne kui saime ratta selga istuda, pidime veel läbima mingi ronimisülesande, kus mööda kohalikke tööstuskonstruktsioone tuli veidi turnida. Natuke arusaamatu värk, sest Daugava raudteesilla läbisime ilma julgestuseta. Nüüd aga, kui kukkumise korral oleksime hea õnne puhul murdnud ainult kaela, pidime liikuma köies. No vahet pole, passisime mingite uimerdiste sabas paarkümmend minutit järjekorras ja saimegi üleval käidud ja uuesti ratta selga. Rattaetapp oli iseenesest selline lihtne vaheetapp, kus tuli lihtsalt sõita järgmise orienteerumisetapi algusse, mis asus ühe mäesuusakeskuse juures. Omapärase diskomuusika saatel, mis suusakeskuse kõlaritest üürgas, pidime enne rajale minekut vee veidi atraktsioone läbima.

Priit oli juba alustanud pusle kokkupanemist. Orienteerumiskaart oli lõigatud pisikesteks juppideks, mis tuli teibiga kokku kleepida ja meie pidime siis sinna punktid peale kandma ja sellega matsa tormama. Väheke peenemat näputööd ja suurepärane kaart oligi valmis. Nüüd pidime veel torni ronima ja mina sain ka köie otsas laskuda, taas peale natukest järjekorras seismist. Poole laskumise peal oligi siis näidiskaart, mille abil sain ka punktid puslekaardile panna. Rada oli iseenesest ok, aga kaart oli 24 aastat vana. Iseenesest ei olnud hullu midagi. Ainult et kohati oli metsa asemes raiesmik ja raiesmiku asemel mets. Aga kõik oli hästi arusaadav. See etapp oleks teoreetiliselt pidanud mulle ülihästi sobima, aga ma ei tea, mis juhtus, iga punktiga oli mingi jama. Kui tavaliselt kipun ma orienteerumisel vigu tegema punktist väljumisel, siis nüüd tulid vead punkti sisenemisel. Täiesti arusaamatu, absoluutselt iga punktiga oli väike jama. Kogu aeg olin paigas ja enne punkti suutsin ikka kuidagi veidi ära kalduda. Lisaks hakkas etapi lõpuosas pigistama ka aeg. Nii et viimase punkti võtsimegi minuti peale ajalimiiti, lisaks saime veel hilinemise eest punkti trahvi.

See aga ei olnud veel midagi, järgnevad etapid olid veel hullemad. Nüüd algas pikem 12 km pikkune aerutamisetapp. Kuna ajahädas olime endiselt, siis arvasime, et kõige tagumisse punkti me ilmselt minema ei hakka. Istusime oma suurepärasesse kahekohalisse sit-on-top kajakki kolmekesi ja hakkasime aerutama. Tuul tahtis meid küll pidevalt kursilt kõrvale vedada, aga Sven oli siiski tugevam ja jõudsime punktipiirkonda. Seal aga oli juba hunnik võistkondi ees otsimas. Punkti legendiks oli pandud coast, aga punkti ennast ei paistnud kusagilt. Läksime siis ka paadist maha ja kammisime kallast. Tehes paar väikest rinnuni suplust mätaste vahel kloaagis, meil punkti siiski leida ei õnnestunud. Kammisime tükk aega, aga leidsime ainult ühe punavalge lindi. Ja juba jälle olime täielikus ajahädas. Lõpuks me punkti ei leidnudki ja suundusime teise punkti. Kuna aga aeg oli jälle kohe otsas, siis jõudsime ka järgmisse punkti ja lõppu hilinemisega. Niisiis täiesti mõttetu etapp.

Eelmisest etapist tulenevalt oli meil juba kiire ka järgmise etapi lõppu. See oli taas kord selline ühe punktiga vaheetapp. Olles kilomeetri ära sõitnud vaatasime, et punkti taas võtta ei jõua ja läksime kohe etapi lõppu. Täielikud tühikargajad. Etapi lõpus tegi Priit meile väikese hommikukohvi ja nautisime seda täiel rinnal koos võileibade, vahvlite ja muu hea-paremaga, enne, kui hakkasime järgnevale, “Võit Lätti” etapile suunduma.

Nüüd oli siis käes see nö. ristsõnaetapp, kus tuli leida lätikeelsed sõnad mööda Daugavpilsi ringi sõites, millest lõpuks pidi kokku tulema järgmise vahetusala asukoht, mis koosnes kolmest lätikeelsest sõnast. Esimesed kaks sõna olid asukoht ja viimane kirjeldus. Lisaks oli teada, et see koht on 500 meetrine. Kuna Läti keelt me keegi ei osanud ja seetõttu oli kolmest tähtede grupist suvaliste lätikeelsete sõnade kokkupanemine enam kui kahtlane, üritasime lätlasi muul moel üle kavaldada. Lisatõuke selleksandis muidugi ka fakt, et Läti tiimid lahendasid antud ülesande juba parklas, nagu ristsõna. Niisiis võttis Sven kaardi ja üritas sealt leida selliste tähtede arvuga kohanime. Ja ennäe imet, ainuke, mis sobis oli kohalik lennuväli. See sobis väga hästi ka selle vihjega, et tegu peaks olema 500 meetrise “asjaga”. Suundusimegi kohe sinna. Lennuväljal aga punkti ei olnud. Vestlesin natuke kohaliku onuga, kes meid siiski lennuväljale ei lasnud. Ajas aga niisama head juttu ja küsis, et mis me siin teeme. Ta ise oli ka suuremat sorti sportlane. Ükskord olla sõitnud 5 kilomeetrit suvilasse, siis päev otsa puhanud ja õhtul koju tagasi kimanud. Aga ega ta hästi aru ei saanud küll, mis sporti me siin teeme. Siis vaatasime veel tükk aega kuidas taevast sadas hunnikute viisi langevarjureid ja neid vedanud lennuk Daugava kohal pikeeris. Üritasime ristsõna lahendamist veel paarile kohalikule üle anda, aga see osutus siiski piisavalt keeruliseks ristsõnaks, mistõttu olime ikka enam-vähem sama kaugel. Lõpuks otsustasime minna ja kruiisida Daugavpilsi järvede ääras ja leida mingit vihjet, kuna järgmine etapp pidi sisaldama ka ujumist. Rallisime oma mudaste riiete ja higihaisuga läbi mõnda lääne linna meenutava peatänava. Lõpuks hakkasime kohtama ka “b-raja” võistlejaid. Väikese arupärimise järel otsustasime ühele neist järgneda ja ennäe imet, jõudsimegi vahetusalasse. Jama oli muidugi see, et täpselt 2 minutit liiga hilja, mis tähendas, et pidime ka selle paljude punktidega orienteerumisetapi vahele jätma. Hea oli aga see, et saime tund aega vedeleda ja mustikaid süüa, enne kui järgmine rattaetapp algas. Ning lisaks olime sellega ka pääsenud edasisest ajahädast.

Tagantjärele tarkusena oleksime juba ammu pidanud mõne punkti lihtsalt vahele jätma ja sellega oleksime ajahädast ka eelnevatel etappidel pääsenud, aga see selleks. Kui järgmine etapp avati, suundusime taaskord lühikesele 1 vahepunktiga etapile. Siin midagi keerulist ei olnud. Võtsime punkti ära ja ronisime üle paarimeetrise aia koos ratastega mahajäätud militaaralale, kus pidi algama järgmine jooksuetapp. Priit aga oli veel mööda territooriumi ringi rallimas, et meile punktide asukohad kaardile leida. Niisiis alustuseks lihtsalt natuke ootasime, kuni kõik punktid olid leitud.

See etapp oli päris vinge. Kõigepealt andis Priit meile mingi imeliku nurgelise asjaga paberilehe. Selgus, et tegemist on aerofotoga. Mingisugune mahajäetud ja segipekstud hoonetega päris suur ala seisis tühjana. Sinna saaks põhimõtteliselt ehitada terve ülikoolilinnaku. Ronisime aerofoto järgi üle aedade, läbi hoonete, keldrites, kaevikutes, jms. Piirkonda oli paigutatud 7 punkti, mille pidime üles leidma. Ei läinudki kaua aega, kui saime kõik punktid ilusti kätte. Kui etapi lõpetasime, siis tulid lipuväljakule veel mingid pulmalised. Ei tea, mis asja nad sealt mahajäätud alalt otsisid. Äkki oli tegemist mingi sõjaväelasega, kes tahtis oma pulmas ka ikka korra riviplatsil valvel seista.

Igal juhul meil oli järgnevaks lühike kolme linnavahel paikneva punktiga kiire rattaetapp, mis lõppes võistluskeskuses. Midagi keerulist ei olnud. Linnas asfalteedel sai kiiresti sõita. Üks lätlaste Speed raja võistkond, kes meist paaril korral mööda kihutas, iga kord kommenteeris midagi kõva lätikeelse mölaga ja vaatas naerdes meile otsa. Tekkis juba tahtmine tüübile mingi kaigas kodaratesse lüüa, et see jama ära lõppeks. Üldiselt on multisportlased sõbralik rahvas, aga eks igal pool on ikka mõni jobu ka seas. Igal juhul saime sellel etapil parima aja.

Järgnes samuti rattaetapp, mis viis järgmise, ujumise- / trekkinguetapi algusse. Tegime kiire peatuse ja jätkasime, et jõuda ilusti valges ujuma. Läbida tuli ka kaks punkti. Esimene asus mingi puu otsas, kus ootasime ka veidi järjekorras. Teise punktiga läks natuke rohkem aega. 100 000 kaardil ei olnud asukohta eriti täpselt võimalik tuvastada, mistõttu otsisime päris tükk aega. Natukese aja pärast jõudsid ka Minn, Randy ja Pilvi ning otsisime koos nendega vee veidi aega. Olles Erki käest telefonitsi täpsustanud ka legendi ingliskeelset tõlget, õnnestus peale väikest otsimist punkt siiski üles leida. Sealt edasi vahetusalasse oli juba puhas sõitmise vaev.

Järgmine etapp oli võistluse üks lahedamaid. ööpäev hakkas ka juba vaikselt täis saama ja olime juba enam vähem soojaks saanud. Sealt alates hakkas meil ka juba enam-vähem normaalselt minema. Vähemalt meile endale tundus nii. Etapp algas 200 meetrise ujumisega üle Daugava jõe. Panime vestid selga ja asusime teele. Vesi oli üllatavalt soe ja ujuda ka päris normaalne, ainult vool oli nii tugev, et tahtis vägisi Riia poole minema viia. Saime siiski kõik ilusti üle, panime riided selga, vestid metsa puu alla ja läksime jalgsietapile. Selle etapi punktidega tehti palju viga, aga meil läks täiesti talutavalt. Kuuest punktist neli saime kätte veel valges, siis tuli lambid appi võtta. Ühe järve ääres käis kõvemat sorti punktiotsimine, aga kuna olin näidiskaardilt omale olukorra meelde jätnud, otsisime meie punkti natuke loogilisema koha pealt. Natukese aja pärast kellegi WC kõrvalt saimegi punkti kätte. Ka tagasi tulles tuli üle jõe ujuda, et ratasteni jõuda. Pimedas oli muidugi see ujumine veel lahedam. Jalutasime veidi ülesvoolu, et siis enam-vähem õige koha peale välja jõuda. Vesi auras, nii et ka pealambiga oli suhteliselt võimatu aru saada, kui kaua veel vaja ujuda on. Lisaks paistsid teisel kaldal oleva auto tuled niimoodi silma, et ka see segas omajagu. Samuti oli vool jões muutunud. Ühel hetkel tundsin siiski mingite taimede puudutust vastu jalgu. Olin enam-vähem normaalse koha peal üle jõudnud. Priit oli meile selleks ajaks ka kohe sooja vee valmistanud nii et saime riider kuivade vastu vahetada ja kohe ka kuume kohvi peale juua. Panin esimest korda selga pikkade varrukatega riideesemed. Hiljem selgus, et see etapp meil tulemuste arvestuses kirja ei läinud, kuna väidetavalt oli etapi alguspunkt võtmata. Raske uskuda, kuna punkt asus kohe jõe ääras, aga las ta jääb, ega see suurt muutnud ei oleks, ühe koha võrra oleks tulemus paranenud.

Soojendasime ennast veel natuke kohaliku lõkke ääres ja suundusimejärgmisele rattaetapile. Seekord oli siis ette nähtud tulip. Valisime rahuliku tempo. Marge kontrollis odomeetrit ja mina karjusin talle distantse. Ühtede kraavide ja purrete juures panime ka veidike mööda, ja seiklesime veidi ühe külamehe hoovis. Saime siiski peagi õigele teele tagasi ja lõpuks olid isegi lubatud 2 punkti ilusti olemas. Tulip lõppes raudteeäärses kohas, kus pidi väidetavalt 100 meetri raadiuses olema äratuntav koht, mille järgi tuli liikuda vahetusalasse, mis asus taas võistluskeskuses. Ei hakanud seda kohta otsima, vaid võtsime mingile Läti Speedi tiimile tuulde, kes viis meid linnavahele. Sealt edasi kuni vahetusalla olid juba tuttavad kohad.

Järgmiseks oli teine rulluisuetapp. Priit oli vahepeal kuskilt haisvast mahajäetud kombinaadist meile etapi kaardi organiseerinud. Linnavahelt pidime võtma kaks punkti ja siis suunduma mööda mingit väikeste üllatustega jalgrattateed äärelinna. Lambid ei tahtnud küll eriti hästi näidata, aga jäime siiski kõik püsti ja jõudsime vahetusalla, kus Priit meile jälle rattad andis.

Tegemist oli jälle sellise 1 punktiga vaheetapiga, mis viis aerutamisetapi algusesse. Vahepealne punkt oli paigutatud raudtee ääres asuva elektriposti alla. Raudteel käis hommikul kella viie ajal loomulikult kõva töö. Rongid sebisid edasi-tagasi ja füürer karjus läbi hiigelkõlarite arusaamatuid käsklusi, nii et pool linna kajas. Võtsime punkti ja läksime vahetusalla. Priit ei olnud veel jõudnud, kuna oli parasjagu välja kaevamas Medisofti assistenti, kes järgides GPS-i soovitusi oli kuskil metsasihil kinni jäänud. Aga mõne minutiga olid nad mõlemad siiski õnnelikult kohal.

Surusime oma päästevestid selga ja aerutamine võis alata. Sain seekord ise tüürimehe kohta proovida. Kohaliku kalamehe venekeelse sõimu saatel suundusime esimese punkti poole. Õnneks vana kellelegi siiski järgi ujuma ei hakanud ja punktid saime kätte suhteliselt lihtsalt ja kiirelt. Igas punktis ninaga kaldasse sõites kaldus vesi muidugi mulle tagumiku alla, aga muidu oli aerutamine üllatavalt tore. Isegi nii tore, et näitasime päris head kiirust ja lõpetasime etapi teise ajaga, paariminutilise vahega Mountain Loghome / ISC järel.

Järgmiseks, eelviimaseks etapiks oli pikk, 50 kilomeetrine rattaetapp. Ka sellel etapil, nagu ka teistel 2. ööpäeva etappidel näitasime päris head kiirust. Ka punktid tulid hästi vastu. Ühe etapi läbisime ka läbi metsa lõigates, et jalad väga ära ei kuivaks. Nagu viimastel Läti võistlustel tavaks, tekkis meile kusagilt poole raja pealt jälle üks kohalik koer kaasa. Ristisime ta loomulikult jälle Poobek’uks. Ma ei tea, mis kiindumus tal meie vastu tekkis, aga maha enam jääda ei tahtnud. Osad tiimid tulid küll vastu ja silitasid teda, aga Poobek oli ikka meie sabas. Äärepealt oleks üks läti memm ta alla ajanud, aga ei saanud ikka pihta. Kiirematel lõikudel kippus Poobek maha jääma, aga kui hoog oli madalam jõudis ta jälle järgi. Punktis oli tüüp nii väsinud, et viskas külili ja ainult hingeldas, aga kui liikuma hakkasime, oli ikkagi kohe sabas. Eelviimases rattapunktis oli ronimisülesanne ja varustuse kontroll. Kohtunik ütles, et järjekorra pikkus on 25 minutit. Tegime varustuse kontrolli ära. Peale viieminutilist ootamist ja veendumist, et memmed vist eriti kiiresti ennast üles ei vinna, otsustasime sellest punktist siiski loobuda ja liikuda edasi vahetusalla, et võtta pigem rohkem punkte viimasel orienteerumisetapil. Ilmselt õige otsus.

Viimasele etapile suundusime võistluskeskusest poolteist tundi enne kontrollaja, 36 tunni, lõppu. Arvestasime, st selle ajaga peaks jõudma võtta 4 punkti kuuest. Punktid olid ülilihtsad ja midagi eriti mõelda vaja ei olnud. Liikusime mööda sihte. Vähemalt kõik punktid olid ilusti augu põhjadesse peidetud :o). Ajalimiit lähenes aga siiski hirmuäratava kiirusega ning otsustasime hakata ennast kiiremini liigutama. Lõpuspurt oli meil võimas ja lõpetasimegi võistluse 3 minutit enne kontrollaja lõppu.

Priidu tehtud pildid.

Keen 36h matkasport 2009 – Saaremaa

Otsustasime seekord 36h võistlusele välja minna Twister’i meestevõistkonnaga. Kella 12.30 ajal lõpetasin EBS-is oma inglise keele taset näitava TOEIC testi tegemise ja kihutasin hooga kohe Erki juurde, kust peaaegu et lendstardist suundusime Virtsu poole, et jõuda 15:00 praamile. Kõik läks õnneks ja jõudsime sadamasse täpselt parajaks ajaks. Saaremaale jõudes võtsime kõigepealt suuna Nasva sadamasse, kuhu pidime viima oma jalgrattad. Meeleolu oli hea, sest kui välja arvata 1 pisike orienteerumisvõistlus, siis ei olnud ma kunagi varem Saaremaal võistelnud. Ja ega sealkandis ühtegi seiklusspordivõistlust polegi olnud. Rada tõotas tulla huvitav, rohke kadakavõsa, märgade metsaaluste ja kajakisõiduga merel. Rattad viidud ja poes käidud jõudsime veidi enne kella kuut õhtul Kihelkonna koolimajja, kus oli võistluskeskus. Aega oli palju, kuna starti, mis pidi toimuma kell 23:00 Kuressaare lennujaamas pidid bussid meid viima kell 22:15. Niisiis jalutasime niisama ringi, ajasime juttu, sõime ja pakkisime asju.

Sirvisime Sveniga ka Eesti kaarti ja üritasime välja mõelda, kust kaudu rada kulgeda võiks. Arvasime, et Kuressaare lennuväljalt saame teha väikse rulluisuetapi Kuressaare linna ääres, siis trekkinguga kanuu algusesse. Eeldasime, et kanuu toimub suures osas Mullutu suurlahel, kust tuleb sõuda lõpuks mööda Nasva jõge rataste juurde Nasva sadamasse. Seejärel arvasime, et tuleb rattaga minna Karujärve kanti, kus ilmselt saame läbida orienteerumiskaardil olevat trekingut. Siis jätkub rattaetapp, mis lõppeb kihelkonna kandis, kust algab kajakietapp, mis kulgeb Vilsandi laidude vahel, võib-olla ka väike trekking Vilsandil. Hiljem siis tuleme uuesti Kihelkonda, kust algab viimane rogainietapp. Noh, praegu võib öelda, et mingis osas oli meil õigus, aga päris nii siiski ei läinud.

Kell 11 õhtul algaski esimene, rulluisu etapp, Kuressaare lennujaamast. See oli ka raja konkurentsitult kõige lahedam etapp. Noh, ega ausalt öeldes ei olnud millegiga konkureerida ka. Aga see etapp oli tõesti lahe. Kõik tiimid lasti rulluiskudega lennuväljale laiali ja kuna oli kolm erinevat ringi, mis tuli läbida, liikus kogu rahvas kaootiliselt edasi-tagasi, risti-rästi jne. Ja seda täistempol rulluiskudel kihutades. Asja tegi huvitavaks veel see, et väljas oli hämar, ning osad tiimid kasutasid pealampe, osad veel mitte. Saabusime sellelt etapilt esimestena koos Salomoni ja ISC-ga. Edasi pidime minema uiskudega edasi kuni Kuressaare linnuseni.

Lossi juurest algas jooksuetapp. Alguses 7 punkti mööda linnuse hoovi ja seda ümbritsevaid saarekesi. Seejärel tuli suunduda juba linnast välja, mere äärde ning siis Mullutu suurlahe äärde, kust algas kanuuetapp. Ka esimene jooksuetapp oli täiesti OK. Eriti meeldisid punktid 22 ja 23, kus sai ka jalad märjaks ja kadakavõssa kinni jääda.

Kanuuetapiga hakkas aga jama peale. Põhimõtteliselt kujunes kanuuetapp selliselt: “Kühveldasime” tükk aega kanuuga üle järve roostikusse, kust poolde reide ulatuvas vees hüppasime välja, võtsime metsa ääres olnud punkti, sumasime kanuusse tagasi ja “kühveldasime” jälle tuimalt teisele poole üle järve. Ja nii mitu korda järjest. Üllatas, et nii suurtes järvedes oli veetase ülimadal. Keset järve aerutades käis aer vahepeal vastu põhjamuda. Esimesest järvest läbi kanali teise minnes selgus, et seal on veetase veel madalam ja kanuu põhi lohises vahepeal päris põhjas. Oli selline tunne, et sõudsime tati sees. 27-nda punkti juures ei leidnud me kohta, kus maale pääseda. Kohati oli dzungel nii tihe, et läbi ei pääsenud samas oli muda nii sügav, et paadist välja astudes olid kohe täiesti kinni. Minn hiljem kommenteeris, et mudast paistsid ainult silmamunad. Olles mööda kallast väga kaua edasi-tagasi aerutanud, mõtlesime, et kui juba siin järve peal on nii madal, siis järgmine järv on kindlasti veel hullem. Niisiis tegime plaani, et viime oma kanuu Nasva maanteesilla alla ja võtame kolm viimast kanuupunkti jalgsi. Natuke halb oli see variant seepärast, et punkti nr. 30 jätsime võtmata. Kuna võitja aeg oli planeeritud 32 tundi ja lõpus rogain, siis oli selge, et võitjad võtavad kõik punktid. Meie aga jätsime juba punkti vahele. Hiljem muidugi selgus, et võitjad ei saanud ligilähedalegi kõikide punktide võtmisele ja oleks rahumeeli võinud vahele jätta kõik 3 tagumist kanuupunkti. Aga mis seal ikka. Olime oma plaani teinud ja võtsimegi 3 kanuupunkti ära maismaad mööda. Kaotasime sellega ohtralt aega, aga mis seal ikka. Paljud, kes meile ratastega vastu sõitsid, olidki jätnud võtmata mitmu punkti. Punktid käes, läksime ratta algusesse, Nasva sadamasse.

Rattaalas anti meile 2 uut 1:60 000 kaarti. Nagu eelnevatest aastatest teada oli, sai järgmise punkti asukoha teada eelnevas punktis. Rada ise oli igav. Ei mingeid teevaliku võimalusi, ega muud huvitavat lihtsalt sõitsime mööda kitsaid kruusateid 85 kilomeetrit ja võtsime punkte. 95-ndas punktis oli ka vahepeal torn, kus tuli täita nn ronimisülesanne. Sain selga panna ronimisvöö ja ronida mööda redelit torni tippu ja alla kinnitades ja vabastades vahepeal kogu aeg karabiine, sest ronida oli ju “ohtlik” :o). Veel mõned punktid ja liikudes nr. 70 punkti poole paistis, et keegi meile punktist vastu ei tule, järelikult algab 70-ndast punktist kajakietapp Vilsandi laidude vahel. Noh oli ka aeg, sest sellest tuimast väntamisest hakkas ahter juba sadula kuju võtma ja 85 km oli täis saamas.

Jõudsimegi 70-ndasse punkti ja meil oli peaaegu õigus. Tõepoolest saime minna Vilsandile, aga mitte kajakkidega. Vähemalt tõotas minna huvitavamaks, kui seni. Kõigepealt pidime minema linnuvaatlustorni tippu, et saada teada, mida me tegema peame. Torni tipus oli kaart, millel olid Vilsandil paiknevad punktid ja need tuli kõik meelde jätta. Kuna etapi pikkus oli üle 20 kilomeetri, siis tundus asi suhteliselt võimatu. Ka fotokat ei lubatud võtta, et kaardist pilti teha. Õnneks saime siiski kaardi ka, kuhu tuli siis meelde jäetud punktid kohe peale joonistada. Niisiis joonistasime punktid kaardile ja hakkasime Vilsandi poole minema. Jalgsi, mööda laide, aeg ajalt poolde reide ja kohati ka nabani ulatuvast merest läbi sumades. Aga ei olnud vigagi. Ka saar ise oli väga lahe. Tunduvalt suurem, kui ma arvasin. Päris palju oli ka maju, mis suures osas suvekodud. Aga kõik olid ilusti korda tehtud. Ei näinudki ühtegi mahajäätud talukohta. Aga rada mis saarel oli, jälle üliigav. Ainult teine, mustakivi künka otsas asunud punkt oli äge. Seal trampisid mitmed tiimid sihitult tihedas kadakavõsas ringi. Ka meie ise trampisime seal päris kaua. Käies väga mitmeid korda mööda samu radu, minnes punktile peale suuna, sammude ja mille iganes järgi, ei olnud punkti ikka kuskil. Lõpuks komistasin kogemata punktile otsa. Nüüd sai jälle seiklus otsa. Järgmised punktid võis läbida põhimõtteliselt kaart taskus. Lihtsalt kõmpisime oksendamiseni mööda saart ringi. Hea, et vähemalt saar oli lahe. Üks huvitav olukord juhtus veel. Mööda Vesiloo säärt punkti poole minnes tuli meile vastu Soomlaste tiim. Soomlastel tihedalt kannul jooksid 2 põtra. Suured, üks isane, teine emane. Naersime veel soomlaste üle, et Nice pets. Kui põdrad aga avastasid, et mingid lollid neile vastu jooksevad, ehmatasid nad ära ja panid jooksuga merre. Kui jalad enam põhja ei ulatunud, hakkasid ujuma ja ujusid Vilsandi rannale välja. Sellist pilti ei olnudki kunagi näinud. Eriti veel nii lähedalt. Nende elamustega see Vilsandi tuur lõppeski, ülejäänud oli lihtsalt kõmpimine.

Kui Saaremaale tagasi jõudsime, küsis Anneli, kuidas oli. Kui ütlesime, et üliigav ütles ta, et nüüd läheb edasi kõvasti huvitavamaks. Kuna selleks hetkeks oli aga tunne juba nii nüri, siis ei osanud endale enam midagi eriti huvitavat ette kujutada. Ka järgnev rattaetapp, mille arvasime eelnevalt läbitud distantsi põhjal olevat mingi paarikümne kilomeetri pikkune kujunes veel pikemaks, kui esimene rattaetapp. Niisiis otsustasime, et kuna motivatsioon on pehmelt öeldes null, siis läheme parem võistluskeskusse. Vähemalt siis äkki ei lähe multispordi isu lõplikult ära. Mõeldud, tehtud. Mõni minut enne kella 10-t õhtul lõpetasimegi umbes 23 tunni järel oma selleaastase võistluse.

Hiljem selgus, et sama probleemiga võitlesid ka mitmed teised tiimid. Kaasa arvatud ISC ja Team Vaude, kes ka mitu tundi enne lõppu võistluskeskusse tulid. Igal juhul au ja kuulsus neile võistkondadele, kes lõpuni vastu pidasid. Eriti hea meel on, et Medisoft esikoha võitis. Kutid on selle ära teeninud. Ausalt öeldes olin nende poolt juba talvisel 25h Icebug võistlusel, aga eks suusatamisega tuleb vist veel natuke vaeva näha.