Archive for December 2009

Meie esimene Läti võistlus – VX 2005 – eriti nostalgiline :)

Lugu sellest, kuidas noored eestlased Lätis oma võimete piiri nihutamas käisid!

Kui päris aus olla, siis on juhtunud, et eestlased varemgi Lätis kestvusvõistlustel oma võimeid proovilepanemas on käinud ja mitte saba jalgevahel koju tulnud, vaid ikka edukalt esinenud ja oma pajatustega teistelgi suu vesiseks ajanud! Seekord siis otsustas ka üks tagasihoidlik purjelaudurite jõuk (tiim Twister – koosseisus: Sven Liivand, Ruslan Simagin, Erki Erm, Marge Erm), kes alles hiljaaegu orienteerumise, jooksmise ja rattasõidu enda jaoks avastanud olid, minna ja tõestada, et kangete Eestimaa poegade-tütarde sugu siinmail veel otsa pole lõppenud.

Tegelikult sai peale füüsilise ettevalmistuse tehtud korralik eeltöö ka teoorias ning vanadelt kaladelt (Peraküla Grupp, ISC) ja muudest allikatest võistluse kohta kõikvõimalikku infot kogutud (üldine ettevalmistus, mida süüa-juua, mis selga panna, kuidas võitlusvaimu säilitada jne). Rajale läksimegi tuntud pessimistide deviisiga – kui kõik tundub juba piisavalt hull, siis alati saab minna veel hullemaks. Juba eos harjutasime end mõttega, et ilmselt ei pääse keegi valutavatest liikmetest, vesivillidest, krampidest, unisusest, näljast ja vappekülmast… Võimalik, et tuleb tegemist teha ka hallutsinatsioonidega ja muude ekstreemsete nähtustega. Aga kindlasti ei läinud me loobuma.

Võistlusest endast: eeldatav distants sportklassis oli umbes 180 km, mis tuli läbida vastavalt jalgsi, jalgrattal, ujudes, sõudes, parvetades ja hobustel. Ürituse tegid põnevamaks veel lisaülesanded.

Varustusest: peale kohustusliku tavavarustuse veel lestad, ujumisrõngad
Toit: Energiat andvad geelid, batoonid, vesi, spordijook, võileivad

Avapauk anti tund aega lubatust hiljem – kell 23.00. Esimesse kontrollpunkti tuli liduda saluudi järgi, mida iga 5. min järel korrati, et suund ikka meeles seisaks. Punkt asus mõned kilomeetrid eelmal muulil. Seal saime teada, et nüüd ja kohe tuleb ronida vette ja mõni kilomeeter vööst saadik vees kahlates järv ületada ning järgmine punkt võtta. Kui teiselt poolt järve punkt võetud sai, läks tee tagasi vahetusalasse, kus tuli läbida miski tsemenditehase taoline asutus, mis paistis ööpimeduses väga hitchcookilik. Et sealt kiiremini minema saada, tuli ületada mitmeid aedu, osad meist ei suvatsenud lõpuks isegi mitte ronima hakata ning jooksivad lihtsalt võrkaiast läbi, sõna otseses mõttes.

Vahetusalasse jõudes jätkus võistlus rattaetapiga. Liikusime läbi öise Liepaja mere äärde, kus võistkonnal tuli kaheks jaguneda. Esimese hooga tundus, et ujumise ülesanne on lihtsam. Marge ja Ruts läksivad siis veetakistust ületama, mina ja Erki 4 km kaugusel olevaid peidetuid punkte võtma. Tagasi tulles ootas ees aga üllatus – meeskonna teisel poolel polnud ujumisetapp õnnestunud. Ennast rannaliivas peaaegu soodaks jooksnud, võtsime pikemalt mõtlemata lestad ja päästevestid ning suundusime omakorda ujuma. See mis toimus järgmise viie ja poole tunni jooksul oli üks õuduste õudus.

Ujumisetapp kulges kahe kai vahelt ja oli nii oma paarsada meetrit pikk. Esmapilgul tundus kõik lihtne nii meile kui ka korraldajatele, kes olid punktid sinna suurepärase ilmaga viinud. Võistlushetkel puhus aga maatuul 8-9 ms ja olustik oli kardinaalselt muutunud (põhjus miks esimesel katsel ujumisüritus ebaõnnestus). Kogu olukord merel meenutas laevahukku – oli pime, inimesed hulpisid päästevestides vees, pealampide tuled kohati paistmas, kohati mitte. Rahvas kail lõdises ja külmetas, mõned ootasid päästmist…mõned olid paanikas.  Pannud lestad jalga ja vestid selga sulpsasime vette, esialgu polnudki nii hull kui arvasime. Veidi maad juba ujunud, hakkasid aga jalad krampi minema, samal ajal kandis tuul muudkui avamere poole. Suurte jõupingutustega, peas ainult üks mõte vasardamas, praegu pole küll õige aeg katkestamiseks, saime mõlemad krampidest üle ning lõpuks ka teisele kaile. Siin ootab aga järgmine üllatus! Selgus, et lagunenud kai on tegelikult suur betoonkamakate jada, mida mööda saab edasi liikuda vaid üles-alla ronides, vahel ka vette sulpsates ja põhjast pealambiga uut kivi otsides ning murdlainete vahelist “auku” oodates. Kuna jooksujalatsid lesta sisse ei mahtunud, läbisime kogu selle 1.5 km pikkuse teekonna sokkis (need sokid tuli hiljem muidugi ära visata). Mingil hetkel viskas Erkil silme eest mustaks ja teatanud, et tema enam edasi ei roni, hüppas merre ning läbis ülejäänud maa ujudes. Mina püüdsin veel ronida, kuid loobusin peatselt ning asusin ka ujuma. Olin siiski sunnitud varsti jälle veest välja tulema, sest keha oli juba nii jahtunud, et vees rahmeldades sooja ei saanud. Ronisin välja ja kuna sel hetkel päike just tõusis, siis läksin kivide varju ning püüdsin mingitki sooja koguda. Kunagi X aja pärast jõudis tagasi ka Erki, kes oli punkti kätte saanud ning siis algas vaevaline tee tagasi, nüüd juba enamasti ujudes. Külm ja väsimus sundisid meid paaril korral veest välja ronima ja kivide taga tuulevarjus sooja otsima. Peale 5 tundi külmetamist jõudsime lõpuks vahetusalasse tagasi, kus ennast “ufo” tekkidesse mässisime ja ootasime kuni Ruts kolmanda ülesande täidab ning kaist paarikümne meetri kaugusel olevalt betoonsambalt uue kaardi toob. Tagatipuks oli üks minigrip kott viga saanud ning selle sees olevad kaardid olid läbimärjad ning rebenenud. Etterutates võib öelda, et õnneks rebenenud kohtadele ühtegi punkti ning teekonda ei jäänud. Stardist oli selleks ajaks möödunud 9 tundi ja 40 minutit.

Järgnes jällegi rattaetapp. Ühe punkti saime kätte parmude ja sääskede poolt hõivatud metsast ning siis võtsime suuna sõjaväeangaaridele järgmisesse vahetusalasse.

Sealt kupatati meid rabamatkale, mis linnulennult oli kõigest 12 km, reaalne kilometraazh aga hoopis midagi muud. Teel hakkasid tunda andma ka vigasaanud jalatallad, mis muutsid liikumiskiiruse veelgi aeglasemaks. Lõpuks hakkas veel ka vihma sadama ning otsustasime teha kerge uinaku. Vähe värskemana jätkates suundusime kaherattaliste seljas ühe kose juurde, kus tuli võtta punkt ning liikuda edasi mööda kindlaks määratud rada, et leida mõned peidetud punktid. Raja lõpus ootas meid sild, kus pool tiimi pidi mööda silda üle ronima ja teised rattad ja muu varustuse üle jõe vedama. Selleks ajaks kui meie sinna jõudsime, oli köieharjutusele tekkinud 1.30 pikkune järjekord. Sundpausi peeti erinevalt. Enamus tukkus kuskil võsas, mõned aga (ja seda just meie nina all) hakkasid sooja suppi keetma. Kõhukorinate kiuste möödus aeg kiiresti ja ka ülesanded said sooritatud suhteliselt libedalt.

Edasi jätkus matk järjekordselt vändates. Ees ootas kole pikk ja treppi sõidetud kruusa tee Läti-Leedu piiri lähedal, mis lisaks terve tee ülesmäge kulges. Punkt asus raba ääres, kust edasi tuli liikuda 5 km mööda laudteed, millest viimane kilomeeter oli veel väljaehitamata. Teisel pool raba tuli meeldetuletada, kuidas puu otsa ronimine käis, ning 5 m kõrguselt punkt võtta. Nüüd juba õhtuhämaruses läbi uttu mattunud läti külade pedaalides, tuli jõuda järgmisesse punkti, mis asus umbes 20 km kaugusel. Tõsi, sellel teel olid ka mõned kiiremat sorti langused. Punkti jõudes oli kell pool 1 öösel ning stardist oli kulunud 25.5 tundi. Seal tegime ka pikema puhkepausi, mis tagantjärele tark olles oli liiga pikk. Ufokilesse pakituna magasime vihmas ühtekokku veidi vähem kui 6 tundi. Öösel käis samast punktis läbi ka Mountanloghome tiim, kes omavahelises arutelus lubasid meid pasteerida, kuid ilmselt hambapasta puudumisel jäi see tegemata.

Ärkasime kl 6 hommikul. Peale kaardiga tutvumist oli selge, et kohe tuleb jälle vette ronida ning jõgi ratastega ületada. Selleks astus Erki, kes suhtus vetteminekusse kõige ükskõiksemalt, ratas peakohal tundmatusse jõkke ja testis sügavust. Igatahes saime koladega üle, tublisti värskemaks ja jätkasime teekonda läbi tiheda metsa. Muuhulgas korjasime mõned punktid ja suundusime järve äärde, kus ootasid järjekordsed ülesanded: Marge ja Ruslan läksid uuele katsele, et 1,5 km ujudes punktid tuua, mina ja Erki läksime ratsutama. Et enne olin hobustega kokkupuutunud vaid mina, siis ilmselt algajat narrides otsustas Erki hobune igal sammul ainult süüa ja niisama taevasse vahtida. Peale oma ülesannet tulid ka teised hobuste juurde ning sealt läksime edsi 10 km pikkusele jalgsimatkale. Esimene osa kulges mööda raudteed, tagasi pidi tulema aga mööda jõekallast ja jälle peidetud punkte otsides. Ringilt tagasi jõudes olid mul, Margel ja Erkil jalatallad nii läbi, et väike puhkus kulus marjaks ära. Samas saime ka teada, et kontrollajale on lisatud 6 tundi. See andis indu, mis oli juba vaikselt kustumas, edasi minna. (Algne kontrollaeg oli tegelikult juba õige lähedal ja teekonda veel tublisti ees.)

Puhkus puhatud,  kihutasime jälle mööda kruusakaid tagasi angaaride poole, kus väidetavalt pidi meid ootama söök. Kohale jõudes selgus, et toit oli päikese käes halvaks läinud ehk jällegi vaid tühjad pihud. Samas pidid kaks meeskonna liiget, mina ja Ruslan, läbima mini Via Ferrata raja, millega ilusasti (Ruts ennast ületades), hakkama saime. Stardist oli selleks ajaks kulunud 41 tundi. Sealt edasi oli lühike, linnulennult 21 km, reaalselt üle 30 km pikkune jalgrattaetapp, mis peale ühe vahepealse punkti võtmist tipnes kogu varustuse üle jõe parvetamisega, ise parve kõrval ujudes. See andis õnneks värskust juurde ja kuna lisakontrollaeg halastamatult lähenes, panime auru juurde. Järgmises punktis suruti pihku Läti kohta haruldane asi, nimelt UUS orienteerimiskaart, millel 5 punkti. Originaaliga võrreldes oli rada juba mõnevõrra lühendatud, mis meile ainult head meelt tegi. Poolteist tundi metsas “soperdamist” ja mustikate söömist ning ka see ülesanne oli täidetud. Seepeale teatati meile, et jäänud on vaid “loetud minutid”, et jõuda kanuuetapi algusesse. Järgnevad 15 km maanteel oli vaid üks suur pedaali andmine, loputades lihastest välja viimased jõuvarud. Kanuuetapi alguses seisid ilmselgelt meie jätkamises kahtlevad organisaatorid. Nende kiuste istusime ikkagi kanuusse, päästes end sellega disklafist.

Esimesed 15 minutit kanuus oli suurepärane, siis aga avanesid taevaluugid ning hakkas sadama. Peale mõningast sõudmist pimeduses, punkte leidmata, otsustasime tagasi pöörduda. Pilkases pimeduses suutsime järvel veel ka ära eksida, nii et tiirutasime oma pool tundi niisama ringi, õiget tagasiteed leidmata. Lõpuks tee siiski leidus ning ligemärgadena ja külmast võetutena jõudsime finishisse. Kuid katsumused polnud veel läbi. Omal jõul tuli veel 5 km läbi öise Liepaja magamispaika vändata. Seal lubati kuuma sauna ja head sööki ning mugavat aset. Kohale jõudes ootas meid aga dush, soojendatud kotlett ning kõva aula põrand magamiseks. Tol hetkel tundus see siiski parem kui ööbimine 5-tärni hotellis. Järgmisel hommikul saime teada, et võtmata punktide eest kokku on meile määratud 11 trahvitundi ning lõplik koht auhinnaline viies. Kokku seiklesime nii vees kui maismaal 49 tundi.

Sportklassi 24 startinust võistkonnast lõpetas 6.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võistlus oli hullem kui arvata oskasime ja samas kergem kui loota võisime, täis üllatusi – nii meeldivaid kui ka mitte nii meeldivaid. Ning mis peamine – tõestasime, et oleme suutelised palju enamaks, kui ise arvata oskame.

Siinkohal tänud kõigile neile, kes nõu ja jõuga abiks olid, küll nad ise teavad keda silmas peame:)

Nostalgia… Riga Challenge 2006

17. augusti õhtu alustasime järjekordset teekonda Läti poole. Seekord siis kahe autoga, mis olid maast laeni vajalikku staffi täis. Erki ja Marge juures Sakus üritasime veel üle vaadata, kas kõik vajalik on ikka kaasas. Tundus, et isegi mittevajalikke asju on kaasas ja teekond võis alata.

Kui aus olla, siis oli tore, et me elusalt Riiga jõudsime, sest peale Pärnut, Uulu kandis, sõitis üks BMW (blond naine roolis!!??) meile ette ja saime nibin-nabin pidama. Ja siis paar kilomeetrit edasi lendas ühe auto järelkärust tool ja grill maha. Väga vähe jäi meie esiklaasist puud. Juba tekkis mõte, et kas meie teekond nii üldse Riiani välja veab…. Aga vaatamata kõigele sinna me siiski jõudsime.

Kogunemine toimus spordikeskuses Mežaparks. Nagu vanal heal vene ajal oli värava juures kuri valvuri-onu, kes kedagi niisama sisse ei lasknud.Tänu sellele, et Erki ütles, et meil läti raha ei ole, onu miski pärast leebus ja lasi meid naeratava näoga sisse. Ise mõtlesin, et oleks pidanud ikka ühe konservi Tallina kilu või pudeli Vana-Tallinnat kaasa võtma. Siis oleks me ilmselt ka hiljem ilma rahata sisse saanud.

Parkisime autod ära ja hakkasime valmistuma võistluseks. Ladusime oma asjad  autode kõrvale ja tundus, et eestlastel on järjekordselt kõige rohkem asju kaasas. Kui me oleks mänginud mängu, et “kellel on enne surma rohkem asju”, siis oleks me kindlasti võitnud.

Kell 13:15 pidime minema osavusteste tegema. Kui teste läbi ei tee, siis starti ka ei saa. Väike närv oli sees, kuna ei teadnud ju, millise torni otsa me peame ronima või mis me selle paadiga merel peame tegema. Kell 12 käis Sirli piilumas, et kuidas teistel testid lähevad. Tagasi tulles teatas ta, et pabistada pole vaja, testid on lihtsad. Oli vaja sõita kajakiga (vähemasti nimepoolest, reaalselt oli see tanker) 30 m kaldast eemale, siis kajakk ümber keerata, kõik pidid sisse tagasi ronima ja tagasi kaldale sõitma. Teine test oli siis ronimine. vertikaalköiel üles minek, liikumine paralleelsetel horisontaalköitel ning laskumine.

Peale teste tegime ühe korraliku söögi ja proovisime magada. Ainuke, kes kohe norinal magama jäi, oli Ruts. Teised ainult teesklesid magajaid. Kõigil tuli teesklemine päris hästi välja. Kell 21:00 kogunesime stardialasse ja alustasime matka trammipeatusesse, stardi poole. Korraldajad olid tellinud lausa mitu trammi, et võistlejad starti viia. Kõrvalt võis olla väga koomiline vaadata, kuidas trammid on täis punastes särkides hulle, lambid peas ja seljakotid seljas. Eriti naljaks oli see, et trammijuht küsis läti keeles Sirli käest, kes seisis trammijuhi ukse kõrval, et kuhu peab sõitma?!? Õnneks tuli üks läti noormees appi ja päästis Sirli kimbatusest. Muidu oleks veel äkki valesse kohta sattunud;-)

Kogunesime siis stardipaika Rātslaukums-is kesklinnas. Emotsioon oli kõrge, sest kesklinn oli rahvast paksult täis ja kõik elasid meile kaasa. Kell 23:00 läkski lahti. Võistkond jagati kohe kaheks. Sven ja Sirli läksid linna jooksma. Nad pidid leidma 12 punkti, kuid kaardile oli märgitud ainult 4. Igast punktist pidi leidma veel 2 punkti. Igatahes olid Sirli ja Sven esimese 500 meetri peal esimesed, kuid tegid siis kohe väikese vea – keerasid üks tänav varem ära ja valesse hoovi, kus üks mees ähvardas meid kumminuiaga ja kurja koeraga. Hea, et ellu jäime. Punkt ise asus vanas rongijaamas ühes veduris. Seal lisati kaks punkti, üks miskis pargis monumendi juures ning teine muuli otsas. Seal tekkis juba esimene mõte üle ujuda, kuid kahjuks takseerides vastas kallast, ei paistnud seal ühtegi võimalust kaist üles saada, seega otsustasime ringi minna. Järgmisena pidi ronima rippsilla alla. Seal oli tekkinud hirmus järjekord ning otsustasime minna ja võtta järgmised 3 punkti ning siis naasta. Mõeldud tehtud. Tagasi jõudes järjekorda enam ei olnud  ning saime teada, kus järgmised 2 lisapunkti asuvad: üks parkimismajas, teine muuli otsas. Võtnud enne parkimismaja ette, otsustasime, et ei hakka mööda muuli minema vaid ujume. Mmmm, vesi Daugavas oli mõnusalt soe… ja ujumis variant ka kiireim. Tagasi jõudes kaldale, tulid kohalikud uurima, et mida me sealt otsisime, kas oleme keskkonnaametist või midagi.. ja IKKAGI miks me seal ujumas käisime ja mida me sealt otsisime. Ükski tavavastus  küsimuste laviini ei peatanud, kuni teatasime, et käisime kalu otsimas.

Tagantjärgi mõeldes oli hea, et ujudes muuli punkti ära võtsime, sest muul oli väga libe ja liikumiskiirus see tõttu väga väike. Korraldajatelt kuulsime ka, et keegi oli seal väga õnnetult kukkunud. Peale seda oli jäänud veel kolm punkti, mis väikese kohmitsemisega kätte tulid ning saime ühineda taas teiste tiimiliikmetega Rātslaukums-is.

Samal ajal paadietapil:

Kui stardipauk oli kõlanud ja Sven ja Sirli minema tormanud, siis mõned minutid peale seda anti start “kajakki-meestele”, kelleks olid siis Erki ja Ruts. Nad  tormasid Daugavat ületava silla keskele, mille all paistsid kajakid. Ülesanne oli laskuda köiega sillalt kajakini, hoides ühe käega laskumisköit ja teisega aeru, võtta sealt kaart ja asuda punkte otsima Riia linnast. Mis seal ikka keerulist… aga on ikka küll, kui kõik üritavad korraga laskuda köitega paatidesse, mis on juba niigi üsna kipakad.

Erki oli esimesena all ja asus paati lahti sõlmima, järgmisena maandus alla üks soome võistlejatest ja nii õnnetult, et mõlemad läksid ümber koos paadiga, nii et esimene ujumine oli juba 5 min peale võistluse algust tehtud. Erki vatas, et Rutsil oli väike kartus ronimise ees üle silla piirde tundmatusse ja tegi kiire otsuse, et ta võtab paadi ja kohtuvad kaldal, kus ka Ruts peale tuleb, et jätkata juba punktide võtmisega.

Selleks ajaks kui Rutsi paati sai, olid juba 6-7 tiimi meist möödunud. Erki ja Ruts alustasid neid jälitama piki jõge. Punktid olid kelmikalt paigutatud üsna libedatesse ja ebameeldivatesse kohtadesse, aga võetud nad said. Edasi sõites jõudsime jahtklubini, kus toimus mingisugune vabaõhudisko hirmvalju muusika ja valgusshowga, inimesed vahtisid kaldal paatides liikuvaid inimesi nagu mingeid friike.

Järgnevad punktid olid juba Riia linnast läbi voolava kanali äärtesse, sildade alla ja majakatesse pandud. Iseenesest oli see üsnagi meeldiv paadisõit, välja arvatud mõned seigad eriti napsuste ja ülemeelikute lätlastega, kes üritasid võistlejaid  takistada oma vesijalgratastega paate rammides. Muidu aga inimesed, keda oli reede õhtul rohkelt jalutamas, elasid kaasa ja ergutasid. Lahe oli. Kajakkimise lõpuks olime juba 3-4 tiimi kinni püüdnud ja jõudsime raekoja platsi üsna eesotsas, lootes, et Sven ja Sirli on juba seal ja saaksime kiirelt edasi liikuda. Tuli aga välja, et jooksmise osa oli osutunud pikemaks ja raskemaks kui paadiga sõitmine ja nii tuligi meil oodata ca tund kuni ka teised jõudsid ja saime siis juba koos edasi liikuda.

Edasi oli vaja võtta veel kaks punkti ja siis kiirelt trammile, mis pidi meid tagasi viima võistluskeskusesse, kust algas rulluisutamise etapp.

Pilkases pimeduses, ainult pealambi valguses, sai jalga tõmmatud rulluisud ning linna peale tormatud. Enamus teed, kust rada läks, olid kaetud kivide või liivaga ning tihedalt oli ka asfaldisse uuristatud kaablikanaleid, mis kruusaga täidetud. Sõitmine neis oludes kujunes umbes selliseks: kiirendus, pidurdus, jooks üle kruusa ja uuesti kiirendus. Lõpuks hakkas päris ajudele juba käima. Aga see polnud veel kõik. Kui eelnevalt olid tänavad kas või osaliselt valgustatud, siis kaugemad punktid olid viidud loomaaia territooriumile, kus puudus igasugune valgustus. Teed muutusid küll veidi paremaks aga lisandusid uued nipid. Nimelt osades kohtades olid puujuured muutnud asfaldi väga lainetavaks, lisaks augud ja  hobusesitt ning mäest alla kulgev tee. Lambivalgel tegevust jätkus tee jälgimisel ja kui veel samal ajal kaarti vaadata, oli paar korda vaja ka tee kõrval uiskudega joosta… hea, et puud kaugel olid. Viimasest punktist uuesti vahetusalasse minnes, sisaldas teekond jooksu üle lagendiku, umbes 150 meetrit ning kohe järgi künklik osa, hästi aukliku teega. Seal mäest alla sõites oli küll mõte peas, et mida IMET me siin teeme aga kõik lõppes õnnelikult.

Peale rullimist tuli lisaülesanne, kus tuli järvest leida kaks paati, milles ühes oli uus kaart ning teises uus kontrollkaart. Ruts oli siis see tubli mees, kes vees sumpamise enda peale võttis. Meie istusime kaldal ja ootasime kui äkki kuulsime, et Ruts karjub midagi. Tuli välja, et tal oli pealamp ära kustunud. Mis siis ikka, Erki jooksis talle vastu ja andis uue lampi. Paadid leitud ja kaardid käes saime lõpuks asuda jalgrattaetapile. Kaotust liidritele selleks ajaks poolteist kuni kaks tundi.

Jalgratta esimene punkt asus ühe künka otsas, vana paekivist torni juures. Seal oli  ka järgmine lisaülesanne kolmele tiimiliikmele. Üks pidi üles ronima mööda ühte seina, teine teist ning kolmas vabaronimist tegema pea poolele seinale ja sealt punkti võtma. “Astangu” sein, kus olime paar korda harjutanud, on selle kõrval poisike, kuigi sellel varemel oli suuremad nukid kust kinni hakata. Lisaks nukkidele oli seal ka kuhjaga liiva, tolmu, nii et pidi mitmeid kordi rohkem pingutama, et üles saada.

Sealt edasi punkt keset saart, kus Sirlil õnnestus käia jões ujumas porgandpaljaste konkurentidega. Sellest tiivustatuna püsisime vaevalt Sirli tuules järgmise punkti poole. Võib olla oli see elamus lihtsalt nii hull… et oli vaja 100ga edasi kimada.

Järgmiseks jagati võistkond jällegi pooleks: ühed metsa jooksma, orientiirideks kompassi kraadid ja distants ning teised “tankeritega” merele.

Jalgsetapi punktid asusid vanades rannapatareides, kus sai maaaluseid käike mõõta päris tublisti. Samuti oli üks punkt meres, rannast oma 200 meetri kaugusel betoonkamaka küljes. Kuigi ilm oli päikseline ja soe, oli vesi ikka päris külm. Aga võrreldes eelmise aasta VX võistlusega oli see ujumisosa lapsemäng ning sealt edasi, läbinud veel ühe punkti, olime taas selle etapi alguses tagasi. Jällegi oli jooksuetapp olnud raskem ning Erki ja Ruts ennast haigeks oodanud kui Sven ja Sirli kohale jõudsid.

Samal ajal paadis:

Kajakkimise kaardil oli vaid 4 punkti mis tuli ära võtta: esimene avamerel poi küljes, teine oli laevavrakk, kolmas majakas ja neljas rataste lähedal, kõigest kümmekond kilti aerutada. Lihtne.

Korraldajad hoiatasid, et merele minnes oleks rangelt soovituslik panna selga kalipsod kuna meres pidi vee temperatuur olema ca 7-8 kraadi ja lubas korralikku tuult ja lainet. Erki ja Ruts kui vanad surfarid, otsustasid eirata soovitusi ja asuda mereretkele tavalises jooksuriietuses. Esialgne sõit mööda jõge mere poole oli vaatepildi poolest vägagi ilus: peegelsile vesi, päike peakohal säramas, kalurid võrkudega jõel askeldamas. Jõudes aga jõe lõpus oleva muuli vahelt välja, veendusime, et ega ikka nii lihtne see asi ka pole, meri oli ikka korralikult laines ja lisaks tugev külgtuul. Iseenesest oleks olnud üpris hea mõte olnud siiski kalipso selga panna, aga nüüd oli juba hilja, jäi üle ainult variant tõmmata kiiremini aeru, et keha soojas hoida. (Ahjaa, selline väike täpsustus, et need toredad merekajakid olid sellised, et põhjas olid augud mis lasid vett sisse ja välja ja kogu aja tuli istuda sõna otseses mõttes vees….aga ei saa ju lasta ennast heidutada sellest, et paar tunnikest tuleb istuda sigakülmas vees).

Niisiis tagasi mere ja sõudmise juurde. Kaardilt võis välja lugeda, et esimene punkt asub laeva teed tähistava parempoolse teise poi küljes, mis oli väga ähmaselt silmapiiril näha. Mõtlesime, et mis seal ikka, vaja minna siis vaja minna. Sõudnud juba umbes tunnikese, hakkasime lähenema esimesele poile, kus teadsime kindlalt punkti mitte olevat, kui Ruts arvas, et ta nägi midagi valget, mis tundus olevat punkti tähistav silt esimese poi küljes??? Otsustasime, et igaks juhuks kontrollime, mine lätlasi tea, äkki ongi. Just nii oligi. Punkt oli hoopis esimese poi küljes. Siin aga tekkis juba suurem probleem: kuidas see kätte saada? Laine oli kaunikesti suur ja poi ja paat kõikusid erinevates suundades ja selleks, et punkt kätte saada pidi hoidma poist kinni ja kõikuma samas rütmis…peale 10 min üritamist suutsime poi kõrvale manööverdada. Ruts hoidis aeruga tasakaalu ja Erki hoidis kaarti hambus, ühe käega poist ja teisega kompostrit ja korras! Isegi õige koht sai augustatud.

Edasi juba laeva vraki poole, mis oli juba õnneks kalda pool ja lained tulid kah juba tiba paremast suunast, nii et me ei saanudki enam niipalju vett kraevahele kui varem.

Jõudes vrakile lähemale märkasime, et ees on veel paar paatkonda merega võitlemas aga juba järgmise punkti poole, mis asus taas avamere pool muuli tipus, majakas. Vaadates neid ja punkti asukohta otsustasime juba varakult, et ei hakka paadiga laineid murdma ja randume hoopis muuli alguses ja lihtsalt jookseme, võtame punkti ja veame paadi üle muuli jõe peale. Niimoodi väheneks aerutamise maa vähemalt kilomeetrikese. Mõeldud tehtud. Kogu see jant võttis aega vähem kui kaks tundi ja olime jälle tagasi esikolmikus. Ja taas sama teema kui esimene kord. Jäi üle oodata Sveni ja Sirlit jooksmast.

Sealt edasi algas tühine 50km pikkune jalgratta tulip, millest võib olla 3 km oli asfaldil, 5km kruusal ning kõik ülejäänu liivastel metsateedel. Oi kui mõnus see oli!! Lõpuks juba tekkis kerge allergia, kui jälle liiva nägid. Jälle rattalt maha ja lükka ratast käekõrval. Kõigele lisaks lajatas selgest taevast päike otse pähe ning veevarud olid kõigil juba ammu otsas. See oli üks järjekordne hirmus katsumus. Lisaks kõigele eelpool toodule olid korraldajad teinud vigu ka legendis ning peale 1,5 tunnist otsimist sai võetud kõne korraldajatele, et mis värk on… seal kostus tagasihoidlik UPS ning selgitus, et tõesti oli viga legendis. Lõpuks jõudsime rattaetapi lõppu ning ujumise algusesse. Erki käis ja võttis lisaülesandena puu otsas oleva punkti ning sumamine järve võis alata. Esmalt pool kilomeetrit saarele, sealt kilomeetrike jalgsi mööda maad ning uuesti vette ja järgmised 500 meetrit ujumist. Sealt pääses jalgsi juba etapi lõppu. kokku oli 3 punkti, mida tuli läbida. Peale ujumist kiire kehakinnitus ja uuesti ratta selga. Peale 2. punkti läbimist jõudsime trekingu etapi algusesse, mis sai meie kuulsusrikka retke lõpu alguseks.

Trekingu algusesse jõudsime pilkases pimeduses ja jälle liivateedel udjamisest parajalt väsinuna otsustame pooletunnise puhkepausi teha. Svenil on selleks ajaks juba põlv “kastis” ning igasugune puhkus ainult teretulnud.

Kaardiks on 83 aasta sõjaväekaart, kus 9 punkti. Juba ette öeldes lisaksin, et kaardil olev ja reaalsus on kaks ise asja. Ainus, mis on olemas ja õiges kohas, oli Koiva jõgi. Suuremast osa sihtidest mis kaardil, olid saanud teed, lagendikest metsad jne.. tüüpiline värk, aga orienteeruda sellega suhteliselt kõhe. Igatahes, peale puhkust oli kaks varianti: kas saada kohe või veidi hiljem märjaks, valisime selle viimase, mis tagantjärgi tarkusena oli viga. Esimese punktiga kohe POMM, kuna punkt ise keset raba, ümberringi pilkane pimedus ja ei ühtegi orientiiri, mille järgi ennast paika saada, peale paaritunnist ekslemist otsustame oodata kuni valgemaks hakkab minema. 2h pärast läkski… ja punkti saime mõningase pusimise peale  kah ilusti kätte. Rabas sumpamisest oli Sveni põlv nii paistes, et valuvaigistid ei mõiganud ning liikumiseks oli hädavajalik toigas, millele toetuda. See jama juba võttis meie liikumiskiiruse korralikult alla.

Järgneva punkti võtsime täiesti 0 veaga (nagu hiljem kuulsime, osutus just see punkt kõikidele komistuskiviks), edasi jälle kompassi järgi …siin aga õnnestus kuidagi nii mööda panna, et kaotasime “palli” ikka suht pikaks ajaks ja ekslesime üsna mitu tundi tulutult püüdes punkti leida. Vaatasime, et Sveni jalg hakkas üha rohkem valu tegema ja jätsime Sveni ja Sirli ühele teeristile ootama ja jalga puhkama ja asusime Rutsiga uuele katsele leida see õnnetu punkt. Meie üllatuseks kohtasime soomlaste tiimi, kes oli meist 3 tundi varem rajale startinud ja nagu noorsand mainis, olid ka nemad veetnud öö metsi ja sood mööda tulutult punkte otsides. Soomlased kirusid kogu seda läti võistlust ja kaarti maapõhja. Meile aga lisas konkurentidega kohtumine indu tublisti juurde ja otsustasime kindlasti võtta niipalju punkte kui võimalik.

Kuna aga alguses kulutasime iga punkti peale vähemalt 3h, oli juba suhteliselt varakult teada, et see treking või siis sellele järgnev ratas jäävad meile viimaseks.Kuid lätlastele me seda rõõmu kohe kindlasti ei tahtnud valmistada, et oleksime katkestanud, pigem istume kogu selle 48h metsas.

Vahepeal saime ka mõned punktid lihtsamalt kätte ning siis järjekordne korraldajate aps. Nimelt roadbookis KP37 kirjeldus läti keeles. Kaardilt paistis asi väga lihtne, saar mille otsas on punkt. Peale 2h lootusetut otsimist helistasime korraldajale ja selgus, et tegelikult polnud tegemist saarega vaid kunagise saarega mis tänaseks mandriga kokku kasvanud. Lahe!!! Soomlastele ja poolakatele seda öeldi, aga meile UNUSTATI öelda!!! Punkt oli kõigest kilomeetrijagu tagasi sinnapoole, kust olime juba tulnud. Peale uue info saamist polnud punkti leidmisega enam probleemi. Erki tegi kiirema spurdi pikki kallast, ronis järjekordse puu otsa ja siis sumpas läbi jõe tagasi ülejäänute juurde.

Edasi liikusime punkti mis oleks pidanud olema puu otsas 8m kõrgusel. Kindlalt olles õiges kohas, punkti polnud. Veidi seal ringi tiirutades ja jälle oma tunni raisates, lõime käega otsustasime et las tulla tunnike trahvi ja liikusime edasi. Seal aga kordus kõik uuesti. See ei saanud olla tõsi ning uuesti kõne korraldajale. Selgus järgnev: peale meie eelmist kõnet oldi hakatud punkte ära korjama, kuna eeldati, et me teeme ringi õiget pidi ja esimesed punktid juba võetud. Seega jõuti ära korjata nii see puu otsas olnud punkt kui ka meie poolt vaadates järgnevad. Veidi tusastena hakkasime sammuma trekingu lõppu, kus meile pidi buss järgi tulema kella 23ks, kuna 48 tundi oli selleks ajaks täis. Teel saime kaela korraliku äiksevihma. Takistused ei lõppenud ka viimastel kilomeetritel. Nimelt oli mingi asutus endale suvekompleksi ehitanud jõe äärde ja just sellele teele, kust me pidime läbi minema. Korralikud väravad vaatasid meile vastu. Õnneks oli autovärava kõrval jalgvärav, küll selline 15cm paksune täispuidust kobakas aga õnneks mitte lukus. Pigem kukkus ta eest ära kui veidi sai talle survet avaldatud (loodetavasti värava omanik vabandab meid). Sealt edasi jõe äärde ja ületus. Kui siiani oli Koiva jõe kõige sügavam  koht olnud rinnuni, siis ei osanud me ka see kord midagi hullemat kahtlustada ja sumaki sisse. Viimasel 5 meetril siiski jõe sügavus ületas meie ootused ning tuli ujuda. Ujuda sellises kohas, kus vool oli päris korralik ning selle 5 meetri ületamisel kandis allapoole oma 10m, kui mitte rohkem.

Sealt edasi oli kohalik talumees metsa langetanud otse teele, mida mööda oli meil vaja liikuda, takistusriba läbinuna oli veel väike jalutuskäik ning olimegi lõpuks trekingu lõpus. Buss tuli järgi, rattad bussi, inimesed kah ja nii algaski sõit võistluskeskusesse. Sõit bussikongis oli ka paras ekstreemum.Meie noor bussijuht ütles, et kuna teed on väga pahad, siis ärge muretsege, ma sõidan kiirelt, et teil kergem oleks ja ta ei valetanud….. kuna kruusateed teadagi auklikud, siis ähvardas iga hetk rataste koorem meile pähe lennata, õnneks mingeid intsidente ei juhtunud.

Selline oli meie kuulsusrikas Riia vallutamine, küll mitte kõige õnnestunum aga eks järgmine kord… oi-oi!!

Veel üks tähelepanek.

Eestlastel on Lätis juba nii kõva maine (karta on, et eelkõige tänu ISC-le), et kui tuli ühe võistlejaga jutuks, et kust pärit jne…. siis teada saades, et oleme Eestis, tüüp kahvatus, oli veidi aega vait ning siis lisas, et selge, tulite jälle võitma.

 

 

Sirli, Erki, Sven.