Ehkki planeerisime Tšehhi AR-i, kui ühte selleaastast peaeesmärki juba varakevadest saati, koos integreeritud perepuhkusega, tuli see ikkagi täieliku üllatusena. Kui peale LAR-i, Ruusal suitsusauna ees, poleks sellest juttu tulnud, siis vähemalt mina oleksin küll selle sujuvalt maha maganud. Aga õnneks tuli see jutuks ja õnnestus ka asjad niimoodi sättida, et pühapäeva õhtul panime autodele hääled sisse ja kihutasime kodumaalt paariks nädalaks minema. Et pikkadel võistlustel osaledes kipuvad sokitagavarad alatihti üsna kokku kuivama ja mõnelt Läti võistluselt oli sahtlipõhjas paar Gandrs‘i kinkekaarti, siis sättisime mineku täpselt sellele ajale, et jõuaks Riias asuvas Alfa keskuses ka hunniku sokke varuda. Kuna Sven aga tahtis enne sõitma asumist Siimu kurguauguni täis sööta, ootasime teda Bauska Statoili bensukas päris tükk aega järele. Seejärel hakkas juba maratonsõit otse Tšehhi, Praha ja Brno vahel asuvasse Ledec’i linnakesse.
Tagantjärele vaadates oli see öine sõitmine ikka täielik õudus. Arvestades eelneval kolmel nädalavahetusel võistluste tõttu magamata öid ning alates kolmapäevast uut kolmeööpäevalist ülevalolekut, oleks võinud see öine sõit küll olemata olla. Igal juhul tagasi minnes olin valmis kasvõi 2500 peatust tegema, kui vaja, aga öine roolis olek oli täielikult välistatud. Minu teisipäevast väljanägemist peale arvukaid magamata öid, kuu aja jooksul kirjeldab ilmselt üsna hästi asjaolu, et nii mõnigi vastutulnud võitluskaaslane küsis vastu tulles, et mis mul viga on. Oma arvates nagu eriti midagi ei olnudki, aga … Arvestades järgnevaid magamata öid, mitte just kõige optimistlikum variant?! Õnneks klaaris teinegi korralikult magatud öö olemise ilusti ära ja stardihommikul oli tunne juba päris mõnus. Pealegi sobis Tšehhi, valdavalt asfaldil kulgev (vähemalt meie kahe korra osalemise kogemuste põhjal julgesime niimoodi arvata) rada siia mudaste võistluste lõpetuseks äärmiselt suurepäraselt. Lisaks veel kaunid vaated mägedele ja vaatamisväärtustele, mis sa veel oskad tahta.
Võistluseelne päev kulges valdavalt rajaplaneerimise, varustuse paigutamise ja muude võistluseks vajalike asjatoimetuste tähe all. Samas oli aga aega ka võistluskeskuseks oleva vana pioneerilaagri sunny beach’ile telklaager püsti panna, Ledeci linnakeses söömas käia, veidi Tšehhi õlut maitsta ning “kaptenite” miitingul osaleda. Et võistluskeskust oli võimalik mitu korda külastada ning peale selle oli rajal ainult üks vahetusala, kuhu sai varustust saata, siis väga palju tegemist ei olnudki. Lisaks sellele oli meie eesmärgiks rada lihtsalt läbida, nii et saime asja võrdlemisi mõnuga võtta.
Stardihommik oli, nagu ennustada võis päikseline ja palav. Kuna start anti Ledeci keskväljakult tuli paarkümmend minutit varem ratastega võistluskeskusest sinna vändata, et jõuaks veel stardieelsed intervjuud anda, kontrollkaardid käe peale saada ning muud vajalikud stardieelsed asjatoimetused lõpuni viia. Nagu tavaliselt oli ka seekord esimeseks etapiks proloog, mis kulges valdavalt mööda linnatänavaid. Enne starti kruvis keegi termomeetri näitu pidevalt ülespoole, nii et starti ootavatel seiklussportlastel pudenes riideid seljast järjest vähemaks. Niikaua kuni alles olid jäänud vaid kellel lühikesed püksid, kellel ujukad ning kohustusliku elemendina ka 3 inimest mahutav numbrisärk.
Igal juhul ühel hetkel, kui oli ilmselgelt juba liiga palav, käiski stardipauk ja kogu see seltskond pani oma valitud suunas jooksu. Oma valitud suunas sellepärast, et proloog oli kavas valikorienteerumisena, kus igaüks võis punkte läbida niipidi nagu heaks arvas. Meie valisime oma järjekorraks C-B-A-I-J-H-G-F-E-D. Nagu arvatagi oli pani üks seltskond inimesi minema niisuguse tempoga, nagu oleks start antud mingi maksimaalselt 5-tunnisele sprindietapile. Õnneks kadusid kihutajad peagi silmist ning meie saime nautida enda valitud rahulikku kruiisimistempot. See aga otse loomulikult ei takistanud meil väikest viga sisse tegemast, kui B-st A-sse minnes liiga paremale ära kallutasin, nii et siis kontrollisime ka meile kasutada olevast linnaplaanist väljapoole jääva ala üle. Lisaks lõppes punkti A jõudmine sellega, et selle KP oli keegi “hea inimene” omale koju kaasa võtnud, kuna olemas seda punkti ei olnudki. Olles natuke aega nõutult seisnud ja kaasvõistlejatega nõu pidanud, liikusime edasi järgmiseid punkte võtma. Kui lõpuks proloogiga ühele poole saime, oli suurem osa rattaid juba keskväljakult kadunud. Niisiis panime ka meie kotid selga, rattakingad jalga ja saimegi kihutada esimesele pärisetapile, milleks oli pikk, 110 kilomeetrine ratas.
Kohe üsna alguses, et mitte öelda esimesse punkti minnes, selgus, et meie poolt läbitud Sparta maastikuratta treeningu tõusutrennid olid ikka täiesti teine spordiala. Kui trennis kestis maksimaalne tõus umbes poolteist minutit, siis siin kestis selline keskmine tõus vähemalt pool tundi, ja seda ikka päris terava tõusunurga juures. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis oli see ju ette teada. Ja kui nüüd veel natuke järele mõelda, siis mulle need tõusud väga meeldisid. Kui varasemalt oli nii, et jalgsietapil meeldisid mulle tõusud ja rattaetapil laskumised, siis nüüd meeldisid rattaetapil ka tõusud. Üleüldse on mul sel aastal rattaga väga mõnus olnud. See on nagu talvel, kui oled juba nii palju suusatanud, et mingi selline ökonoomsem tehnika hakkab juba vaikselt selgeks saama, siis hakkavad tõusud jubedalt meeldima. Lisaks ei olnud ma enne kuidagi võimeline rattas kedagi võistkonnakaaslast seljatagant lükkama, tõmmata võis, aga lükata ei jõudnud. Viimasel ajal on aga ka see lükkamine hakanud välja tulema, nii et ühesõnaga ratas on lahe. Aga see selleks.
Igal juhul kui esimese mäe otsas olime ära käinud, siis hakkasime liikuma teise punkti poole, milleks oli juba esimene lisaülesanne – bols cross. Bols cross on siis põhimõtteliselt sellistest ronimis- ja köieharjutustest koosnev takistusrada. Enne seda jõudsime ühel kiiremal ja kivisemal laskumisel korra ka Marge ära kaotada, nii et üks 10 minutit läks aega, enne kui üksteist taas üles leidsime. Punkti jõudes lõpetas Ace Logistics, kes lihvis seiklusspordi MMiks põhiliselt vahetusala tööd, parajasti oma ringi. Väitsid, et oli vaja vöösid ja slinge. Kuna roadbookis oli kirjas, et sellel ülesandel on vaja ainult ühte ronimisvööd, saatsime enda omad järgmisesse ronimisülesandesse, niisiis ei olnud meil võimalik rohkem vöösid kasutada kui üks. Õnneks aga selgus, et pole vajagi. Kui meie rajale läksime, oli parasjagu üks prantslane oma jala katki kukkunud, nii et teda veeti uuesti vahetusalasse, kus ta jalaga õmblema läks, nii et juba oli ühel võistkonnal võistlus läbi. Bols cross ise oli äraütlemata lahe ainult lubatud 5 meetri kõrguselt vette hüpet ei olnud. Aga võib olla oli see hea ka, kuna juba nende pooleteiskümneste hüpete peal tahtis pealamp kiivri küljest minema lennata. Igal juhul ilma ronimisvöödeta, slingide abil, läks meil turnimine nii kiiresti, et kohtunikud ja kaasvõistlejad jäid kohati suu ammuli vaatama. Ja vesi oli loomulikult mõnusalt jahutav.
Peale seda värskendavat vahepala jätkasime oma rattaetappi. Vaated, eriti punktikohad, olid lahedad ja rattasõit ise ka päris mõnus, ehkki etapi lõpupoole hakkas sadula maitse juba vaikselt suhu tükkima. Mõnusaks vahelduseks oli aga nö manuaalne SI-süsteem, kus siis võistkonna aja saamiseks punktist tuli võistkonnal endal saata SMS. Selle peale tuli vastu sõnum enda ja lähedal olevate võistkondade liikumise kohta eelmisest KP-st. Päris lahe oli vaadata ja arutada, kui palju kellelegi lähemale saanud või hävinud oled. Keeruline rada iseenesest ei olnud, aga tõuse oli piisavalt palju, selleks, et alguses eeldatud valges võistluskeskusse jõudmise asemel, jõudsime sinna ikka juba päris pimedas. Vahetusalas võtsime asja mõnuga ja kinnitasime keha, nii palju kui parajasti sisse mahtus, kuna järgmine 75 kilomeetrine trekkingu/rulluisu kombineeritud etapp tõotas tulla veelgi karmim.
Kui kõht oli head-paremat, mida kõike võistluskeskuses leidus, ilusti punni söödud, hakkasime millalgi liikuma järgmisele etapile. Alguses jalutasime kilomeetri, uisud käes, aga siis tegime vahetuse ja jätkasime juba uisutades. Olles kogenud mõnedel eelnevatel aastatel Tšehhi tõuse, olid seekord abiks ka suusakepid. Kui linna vahelt munakiviteelt minema saime, läks uisutamine juba päris mõnusaks. 14-ndasse punkti liikusime kilomeetrite kaupa mööda ühtlaselt tõusvat asfaltteed. Niisugune suusakeppidega kulgemine oli päris OK ja meenutas tõepoolest suusatamist, ainult et libisemine oli parem. Peagi tuli aga hakata ka mäest allapoole liikuma ja see oli juba hoopis ebameeldivam protseduur. Kuna allasõidud olid kohati päris karmid, võttis mäest alla minek ukerdamise ja lisaks ka pimeduse tõttu päris piisavalt aega. Seoses sellega tegime ümber ka paar teevalikut võttes sisse veidi rohkem ringivariante ja välistades serpentiine mööda allasõidud. Veidi kaskadööritrikke tegime ikkagi ka. Ühel pikemal laskumisel liikusime üksteise järel, t-pidur sahisemas, kui mingil hetkel ütles Marge: “Ma kukun”. Samal ajal, otse loomulikult, tuli tagant poole tunni jooksul ainuke auto – rekka. Sel ajal aga kui mina hoo pidama sain ja tagasi vaatasin, oli Marge aga juba pikali Erki aga tegi paar kiiremat slaalomiliigutust ja maandus suure mürtsuga poole meetri kaugusel minust. Ma ei tea, milline kehaosa tal kõige enne maad puudutas, aga tundus, et kõik korraga. Igal juhul kraamisime kõik kondid ja luud asfaldilt kokku ja peale esmast diagnoosi tundus, et vaatamata paarile katkisele põlvele ja küünarnukile paistavad kõik jäsemed siiski funktsioneerivat. Niisiis edaspidi jätkasime veidi ettevaatlikumalt.
17-nda punkti juures läks väljas valgeks ja saime lambid kotti panna. Ühel hetkel aga hakkas tunduma, et cut-off aega jõudmine läheb kole kahtlaseks. 18. ja 19. punkti vahel aga oli juba päris kindel, et vaatamata sellele, et me olime viimased tunnid kõvasti gaasipedaali vajutanud, ei ole õigeks ajaks vahetusalasse jõudmine enam kuidagi võimalik. See teadmine võttis minul tuju küll päris ära. Eriti arvestades seda, et me ei olnud kuskil väga uimerdanud, vaid kogu aeg stabiilselt liikusime, oli cut-offi jäämine võistluse nii varajases staadiumis parajalt suureks üllatuseks. Väga nõme lugu igal juhul, aga mis teha. Olles paar kilomeetrit mossis näoga edasi uisutanud veensin ennast uuesti edasi võistlema mõttega, et kui praegu cut-offi kätte saime, siis hiljem enam ei saa. See muidugi ei olnud päris tõsi, aga sel hetkel aitas igal juhul edasi liikuda. Lisaks, kuna meil ei olnud mingeid kohalisi ega ajalisi eesmärke, siis jätkasime õige pea omas tempos, eesmärgiks endiselt see Tšehhi võistlus ükskord ometi lõpetada.
Võistluskeskusse jõudes võtsime asja taas kord mõnuga. Kuna edasise raja käigus me enam võistluskeskust enne lõppu külastada ei saanud, sõime ära kõik maitsvad soolased söögid ja laadisime kotid batoone, geele, võikusid ja muid suupisteid täis. Ees ootas järgmine rattaetapp, mis meie jaoks nüüd küll paari punkti võrra lühem. Teises rattapunktis saime uuesti ka uisutada, seekord päris mõistlikel asfaltteedel, ilma suuremate tõusude-laskumisteta. Esimene rattapunkt asus aga hoopistükis Tšehhi vabariigikeskpunktis, kus tegime vastava ausamba juures ka pisikese peatuse. Teel järgmisse punkti aga ääristasid maanteed mitmed kümned pirnipuud, kus kasvavad pirnid olid nii valmis ja mahlased, et sõime ennast neist pooloimetuks. Järgnevas punktis aga, kus saime kolm ringi uisutada, olid uisuraja ääres suured ja maitsvad ploomipuud, nii et sedakorda kühveldasime omale iga ring kilode kaupa ploome sisse. Et päev oli taas ülipalav, tegime peale uisutamist ka väikese külapoe peatuse ja kostitasime ennast jäätise ja kahe külma õllega. Õlu aga tõmbas olemise nii uimaseks, et värskuse tagasi saamiseks tegime ühes järgnevas linnakeses veel ühe peatuse ja ostsime külma Coca-colat, mis olemise jälle mõnusaks tegi.
Peale 23. KP-d saime tunda ka tõsisemaid künkaid, kui kerisime ennast vaikselt üles Železne hory nimelisest ahelikust, kus kaardil pruuni värviga väga koonerdatud ei olnud. “Tänu” cut-offile liikusime 23-ndast punktist otse 28-ndasse punkti. Vaatamatasellele ei õnnestunud meil olla nii kiired, et oleksime jõudnud järgmisse vahetusalasse uue cut-offi ajaks. Vahetult enne vahetusala läks väljas taas pimedaks, nii et ees ootavaid ronimise ja bicrossi ehk rattakrossi lisaülesandeid saime sooritada juba pealampide valgel. Kaljuronimises pidi iga võistkonna liige läbima 2 rada, ehk siis kokku tuli läbida 8 erinevat rada. Radade raskusastet sai võistkonnaliikmete vahel jagada ja igaühel oli oma radade jaoks ainult üks katse. Vastavalt läbimata jäänud radadele tuli hiljem läbida rattaga motokrossiraja ringe. Meil jäi kamba peale läbimata üks rada, nii et lisaks teatevõistlusele saime krossirada kambaga läbida vaid üks kord. Krossirajal kohtasime ka Ace Logistics’i tiimi, kes lisaks rattaga kihutamisele tegeles arutlemisega, kas minna enne cut-off aega vahetusalasse ja läbida terve 65 kilomeetrine trekking või jääda natuke hiljaks ja pääseda 50 kilomeetriga. Meie nii või teisiti õigeks ajaks ei jõudnud, nii et pääsesime vaid 50 kilomeetriga.
Et vahetusalas käis paras sagimine, siis ei hakanud me korraldajate poolt pakutud telgis magamise võimalust kasutama vaid jätkasime peale söögipausi trekkinguga, eesmärgiga leida raja äärest mingi koht, kus saaksime veidikeseks silma looja lasta. Alustuseks tegime esimese punktiga muidugi kohe viga. Aga uni oli juba päris suur, nii et vahetult peale punkti leidmist viskasime kuivale metsaalusele külili ja leppisime kokku, et magame 15 minutit. Peale 15 minuti möödumist leppisime kokku, et magame veel 15 minutit. Ehkki ka pärast teistkordset magamist oli uni endiselt suur, otsustasime siiski hakata edasi liikuma. Edasi liikumine oli aga vaevaline, kuna poolunes mööda teed vänderdamine, nagu mõni nokastanud sell kõrtsist koju minnes, ei ole just kõige kiirem liikumisviis. Paari viieminutilise uinakuga teele jäävates bussipeatustes suutsime siiski järgmisse punkti jõuda.
Teel 33-ndasse punkti aga hakkas väljas juba valgemaks minema ning siis saime lõplikult ka unest lahti. Leppisime kokku, et esimeses teele jäävas külakeses, kus on mingi kohviku moodi asi, teeme kuuma hommikukohvi saiakesega. Eelistatavalt sooja croissant’iga. See mõte hoidis mitu tundi tuju üleval, ainult et kohvikut ei paistnud kusagilt. Selle asemel noppisin hoopis teeäärsetelt puudelt pähkleid ja ragistasin neid. 34. ja 35. punkti vahel ühinesid meiega korra Leivo, Kaido, Jaanus ja Mann. Punkti aga, mis minu kaardi ja kompassi järgi tundus olevat vale koha peal, saime neist veidi enne kätte. Hommikust oli sujuvalt saanud päev, aga hommikukohvi saiakesega ei paistnud kusagilt. Lõpuks leidsime tee äärest külakese, kus oli ka restorani moodi asi. Otsustasime teha väikese praepeatuse. Aga olenemata sildikestest teatas onumeile, et restoran on kinni. Ostsime selle peale poe saiakestest tühjaks, koorisime jalad paljaks ja istusime tee äärse murule neid nautima. Seniks, kui me sõime kogunes aga taevasse suur ja hall pilv. Kui me uuesti edasi liikuma hakkasime, saime kaela ka korraliku vihma. Õnneks see eriti kaua aega ei kestnud. Etapi lõpuosa tegelesin valdavalt pähklite söömisega. Kuna kaarti vaja eriti palju lugeda polnud, siis oli pähklite krõbistamine igati mõnus vahepala. Just parasjagu siis, kui ma jälle peo tühjaks sain söödud, kasvas kusagil uus sarapuu, nii et sain jälle haarata mõned uued pähklid. Mis nii viga seiklussporti teha.
Etapi lõpuosas olid jalatallad juba päris ümmargused. See valdavalt asfaldil kõndimine ei ole ikka see. Oleks veel täis 65 kilomeetrise trekkingu läbinud … Kuna cut-offi me, nagu arvatagi oli jälle ei jõudnud, pääsesime 7 kilomeetrisest orienteerumisest ja paarist rattapunktist. Sellesse cut-offi jõudis üldse väga vähe rahvast. Õnneks saime viimastena pealebols crossi rajale. See oli siis paljudest köieharjutustest koosnev takistusrada. Väidetavalt olid kiiremad teinud selle mingi poole tunniga. Meil küll rohkem ei läinud. Eeldasin natuke raskemat rada. Tegelikkuses oli kõige raskem selle raja juures see, et jalatallad olid eelnevast trekkimisest valusad. 2 korda saime kasutada laskumiseks kaheksaid, ülejäänud rada oli põhimõtteliselt läbitav ilma ronimisvarustuseta. Olles bols crossi läbinud, tegime kiire söögi ja jätkasime ratastel. Väga kaua ei tahtnud uimerdada, kuna tahtsime alles jäänud valget aega kasutada liikumiseks.
Esimesed kaks rattapunkti saimegi võtta valges. Kolmandasse minnes panime lambid pähe. Ühes tee peal olnud külas käis suuremat sorti pralle. Tundus mingi rokkbändi kontsert olevat. Äärepealt oleks ise ka peole jäänud. Oma autfitiga oleks me tõenäoliselt ilma probleemideta massi sulandunud. Pimedusega kaasnes taas uni. Eriti Erkil, kes teel olevaid märgi laike vaadates multikaid nägema hakkas. Kui ta meile seletas, mida ta parasjagu näeb, hoidis see vähemalt teiste une kontrolli all. 48-ndas punktis tundus olevat mingi kohalike skautide kokkutulek. Kamoflaaz riietega tüübid olid oma näod, nagu Stallone Rambo filmis, ära värvinud ja istusid relvad käes mingis augus, mis oli üleni nõgeseid täis. Alguses ei näinudki, et seal üldse keegi on, aga silmamunad välkusid. Ei saanud hästi seal augus olemise mõttest aru, aga las ta jääda. Punkti juures olevas vanas hoones põles lõke. Uks oli ilusti maskeerimisvõrguga kaetud. Äkki siis vaenlane ei näinud, ei oska öelda. Punkti juures oli ka hunnik teisi võistkondi. Ühe võistkonna naisliige rääkis kogu aeg ja hästi kõvasti oma kaaslastega. Esimene kilomeeter tema läheduses sõites muutus juba häirivaks. Õnneks panime kollektiivse vea ja sellega saime teistest võistkondadest lahti. Kanuu vahetusalasse, mis asus suurema linna servas, jõudsime juba üksinda.
Kuna Tšehhis on kasutusel kahesed kanuud, tõotas paadietapp tulla huvitav. Teatavasti me Sveniga tüüri juures kõige teravamad pliiatsid ei ole, nii et algus läkski “huvitavalt”. Läksime Sveniga natuke eespool, et Erki, kes on kanuus vana kala, saaks meie vänderdamise järgi omale sobiliku tempo valida. Alguses tundus jõe peal normaalse suuna hoidmine päris keeruline olevat. Kohati võttis lausa vanduma. Ainukese hea asjana tundus meile Sveniga see, et niimoodi hullu moodi vaeva nähes, et kanuud sirgelt hoida, ei saa vähemalt uni peale tulla. Aga siinkohal me muidugi rängalt eksisime. Varsti, kui enam-vähem juba kanuunina sõidusuunas suutsime hoida, läks laisalt voolava jõe peal nii igavaks, et silmad ei tahtnud kuidagi lahti seista. Alguses nii kiirena tundunud kanuu liikumine oli tegelikult suhteliselt aeglane, nii et künnete minutite kaupa vajus lõug rinnale. Erki ja Marge paadis tegeles Erki aerutamisega hoopiski üksinda, Marge nautis väljateenitud und.
Niimoodi “nokkides” jõudsime peagi õnneks esimese tammini. Meie Sveniga läksime tammi äärde vaatama, kuidas sellest mööda, alla või üle saaks, Erki ja Marge jäid natuke tahapoole ootama. Sõitsime oma paadiga täitsa tammi kõrvale välja, tulime paadist välja ja üritasime leida kohta, kust alla saaks. Kuna aga tammi kõrval olid lukus aiad ja mujal kõrged betoonist aiad, ei osanudki esialgu midagi teha. Seisime seal natuke aega ja murdsime pead, kuni tagant tuli mingi Tšehhi tiim, kes vaatas korra üle tammi ääre ja pikemalt mõtlemata sõitis paadiga otse tammist alla. Vaatasime Sveniga korra üksteisele otsa ja otsustasime, et kui see asi niimoodi käib, siis proovime järele. Kõigepealt tuli aga natuke tagasi aerutada ja Erki ning Marge ka kaasa võtta. Mõeldud, tehtud, aga keda polnud, olid Erki ja Marge. Karjusime ja vilistasime tükk aega, aga keda pole, seda pole. Lõpuks tuli kuskilt kaugelt aia nurga tagant Erki. Selgus, et nad olid juba vahepeal paadi jõudnud ümber aia alla tassida. Olid küll ka meile seda karjunud, aga kohiseva tammi kõrval ei olnud loomulikult mitte midagi kuulda.
No mis seal siis ikka, kuna me olime juba otsustanud seda va tammist alla sõitmist proovida, siis andsime aga minna. Oli päris mõnus ja ajas mõneks ajaks isegi une pealt ära. Õige pea aga oli uni muidugi tagasi ja kuni järgmise tammini tiksusime samuti nagu ennegi. Siis saime korraks Erkile ja Margele demonstreerida oma äsjaomandatud tammisõidu oskust ning tiksumine võis jätkuda. Õige pea tuli jõe kohale veel niisugune udu ka üles, et kui paadinina nägime, siis oli juba hästi. Paadist väljas olevate kividega ei tasunud seda lootagi, nii et aeg ajalt panime suure kõmakaga otse mõnele kivile kümnesse. Õnneks aga jäi paat terveks ja ka püstisesse asendisse. Läks aega, mis läks, aga lõpuks jõudsime viimasesse vahetusalasse, kus ootas ees lühemat sorti (5 km) orienteerumisetapp ning seejärel normaalse veetaseme korral paadisõit edasi, 7 km finišisse, madala veetaseme puhul aga trekking.
Orienteerumine öises piimjas, niiskes udus oli esialgu üsna jahe, aga õige pea tuli järsem mägi, nii et sai sooja peaegu sisse. Ka jalad olid eelmisest trekkingust nii rattasõidu, kui ka kanuuga mõnusalt taastunud, nii et orienteerumine oli päris meeldivaks vahepalaks. Rada oli üldiselt lihtne, aga rahulikult poolunes jalutades see siiski mõnevõrra aega võttis. Aga niisugusele üldisele 1:50 000 mõõtkavaga turismikaardile vahelduseks oli täpset orienteerumiskaarti lugeda ülimõnus. Kaifisin seda täie rauaga. Uuesti paatide juurde jõudes hakkas väljas juba vaikselt valgeks minema, nii et viimane 7 kilomeetrine paadietapp, mis piisava veetaseme tõttu siiski oli paadietapp, võis toimuda juba ilma pealambita.
Õige pea selgus ka põhjus, miks viimaseks paadietapiks oli vaja piisava veetaseme olemasolu. Nimelt tuli välja, et viimased 7 kilomeetrit ei olnud mitte niisama aerutamine, vaid täielik rafting vahutaval jõel. Ei, mitte selline üle kallaste ajav Pedja jõgi kevadise suurvee ajal, vaid ikka korralik kärestik, kivide ja muu sinna juurde kuuluvaga. Samal põhjusel olid ka kajakid sellised tugevad plastikust kamakad, mis kannatasid igasuguseid lööke. See viimane etapp oli konkurentsitult selle võistluse ja ma julgeks pakkuda, et ka minu seniste paadietappide seas kõige lahedamaks etapiks. See pani nendele Euroopa meistsivõistlustele korraliku punkti ja jättis võistlustest kokkuvõttes positiivse emotsiooni. Hommikuse päikesetõusu paiku jõudsime veidi niisketena, aga õnnelikena, Czech Adventure Race 2011 finišisse. Puhkus võis alata.
Kokkuvõttes võiks öelda, et see võistlus oli meil suures osas tehtud vana rasva pealt ja korralikult läbi mõtlemata / planeerimata. Võistlusgraafik oli viimasel ajal ilmselgelt liiga tihe ja see jättis oma jälje võistlusteks korralikult valmistumisele. Aga tehtud ta sai ja seetõttu tuleb rahul olla.
Tulemused.
Siinkohal tahaksin kogu võistkonna nimel ka tänada meie suurepäraseid toetajaid, kellest oli väga palju abi. Suur aitäh Teile Spetselektroodi AS ja Spordiklubi Sparta! Tänud ka Sten-Ericule ja Tiidule aerude eest! Ja muidugi tänud ka kõikidele pöidlahoidjatele!