Lugu sellest, kuidas noored eestlased Lätis oma võimete piiri nihutamas käisid!
Kui päris aus olla, siis on juhtunud, et eestlased varemgi Lätis kestvusvõistlustel oma võimeid proovilepanemas on käinud ja mitte saba jalgevahel koju tulnud, vaid ikka edukalt esinenud ja oma pajatustega teistelgi suu vesiseks ajanud! Seekord siis otsustas ka üks tagasihoidlik purjelaudurite jõuk (tiim Twister – koosseisus: Sven Liivand, Ruslan Simagin, Erki Erm, Marge Erm), kes alles hiljaaegu orienteerumise, jooksmise ja rattasõidu enda jaoks avastanud olid, minna ja tõestada, et kangete Eestimaa poegade-tütarde sugu siinmail veel otsa pole lõppenud.
Tegelikult sai peale füüsilise ettevalmistuse tehtud korralik eeltöö ka teoorias ning vanadelt kaladelt (Peraküla Grupp, ISC) ja muudest allikatest võistluse kohta kõikvõimalikku infot kogutud (üldine ettevalmistus, mida süüa-juua, mis selga panna, kuidas võitlusvaimu säilitada jne). Rajale läksimegi tuntud pessimistide deviisiga – kui kõik tundub juba piisavalt hull, siis alati saab minna veel hullemaks. Juba eos harjutasime end mõttega, et ilmselt ei pääse keegi valutavatest liikmetest, vesivillidest, krampidest, unisusest, näljast ja vappekülmast… Võimalik, et tuleb tegemist teha ka hallutsinatsioonidega ja muude ekstreemsete nähtustega. Aga kindlasti ei läinud me loobuma.
Võistlusest endast: eeldatav distants sportklassis oli umbes 180 km, mis tuli läbida vastavalt jalgsi, jalgrattal, ujudes, sõudes, parvetades ja hobustel. Ürituse tegid põnevamaks veel lisaülesanded.
Varustusest: peale kohustusliku tavavarustuse veel lestad, ujumisrõngad
Toit: Energiat andvad geelid, batoonid, vesi, spordijook, võileivad
Avapauk anti tund aega lubatust hiljem – kell 23.00. Esimesse kontrollpunkti tuli liduda saluudi järgi, mida iga 5. min järel korrati, et suund ikka meeles seisaks. Punkt asus mõned kilomeetrid eelmal muulil. Seal saime teada, et nüüd ja kohe tuleb ronida vette ja mõni kilomeeter vööst saadik vees kahlates järv ületada ning järgmine punkt võtta. Kui teiselt poolt järve punkt võetud sai, läks tee tagasi vahetusalasse, kus tuli läbida miski tsemenditehase taoline asutus, mis paistis ööpimeduses väga hitchcookilik. Et sealt kiiremini minema saada, tuli ületada mitmeid aedu, osad meist ei suvatsenud lõpuks isegi mitte ronima hakata ning jooksivad lihtsalt võrkaiast läbi, sõna otseses mõttes.
Vahetusalasse jõudes jätkus võistlus rattaetapiga. Liikusime läbi öise Liepaja mere äärde, kus võistkonnal tuli kaheks jaguneda. Esimese hooga tundus, et ujumise ülesanne on lihtsam. Marge ja Ruts läksivad siis veetakistust ületama, mina ja Erki 4 km kaugusel olevaid peidetuid punkte võtma. Tagasi tulles ootas ees aga üllatus – meeskonna teisel poolel polnud ujumisetapp õnnestunud. Ennast rannaliivas peaaegu soodaks jooksnud, võtsime pikemalt mõtlemata lestad ja päästevestid ning suundusime omakorda ujuma. See mis toimus järgmise viie ja poole tunni jooksul oli üks õuduste õudus.
Ujumisetapp kulges kahe kai vahelt ja oli nii oma paarsada meetrit pikk. Esmapilgul tundus kõik lihtne nii meile kui ka korraldajatele, kes olid punktid sinna suurepärase ilmaga viinud. Võistlushetkel puhus aga maatuul 8-9 ms ja olustik oli kardinaalselt muutunud (põhjus miks esimesel katsel ujumisüritus ebaõnnestus). Kogu olukord merel meenutas laevahukku – oli pime, inimesed hulpisid päästevestides vees, pealampide tuled kohati paistmas, kohati mitte. Rahvas kail lõdises ja külmetas, mõned ootasid päästmist…mõned olid paanikas. Pannud lestad jalga ja vestid selga sulpsasime vette, esialgu polnudki nii hull kui arvasime. Veidi maad juba ujunud, hakkasid aga jalad krampi minema, samal ajal kandis tuul muudkui avamere poole. Suurte jõupingutustega, peas ainult üks mõte vasardamas, praegu pole küll õige aeg katkestamiseks, saime mõlemad krampidest üle ning lõpuks ka teisele kaile. Siin ootab aga järgmine üllatus! Selgus, et lagunenud kai on tegelikult suur betoonkamakate jada, mida mööda saab edasi liikuda vaid üles-alla ronides, vahel ka vette sulpsates ja põhjast pealambiga uut kivi otsides ning murdlainete vahelist “auku” oodates. Kuna jooksujalatsid lesta sisse ei mahtunud, läbisime kogu selle 1.5 km pikkuse teekonna sokkis (need sokid tuli hiljem muidugi ära visata). Mingil hetkel viskas Erkil silme eest mustaks ja teatanud, et tema enam edasi ei roni, hüppas merre ning läbis ülejäänud maa ujudes. Mina püüdsin veel ronida, kuid loobusin peatselt ning asusin ka ujuma. Olin siiski sunnitud varsti jälle veest välja tulema, sest keha oli juba nii jahtunud, et vees rahmeldades sooja ei saanud. Ronisin välja ja kuna sel hetkel päike just tõusis, siis läksin kivide varju ning püüdsin mingitki sooja koguda. Kunagi X aja pärast jõudis tagasi ka Erki, kes oli punkti kätte saanud ning siis algas vaevaline tee tagasi, nüüd juba enamasti ujudes. Külm ja väsimus sundisid meid paaril korral veest välja ronima ja kivide taga tuulevarjus sooja otsima. Peale 5 tundi külmetamist jõudsime lõpuks vahetusalasse tagasi, kus ennast “ufo” tekkidesse mässisime ja ootasime kuni Ruts kolmanda ülesande täidab ning kaist paarikümne meetri kaugusel olevalt betoonsambalt uue kaardi toob. Tagatipuks oli üks minigrip kott viga saanud ning selle sees olevad kaardid olid läbimärjad ning rebenenud. Etterutates võib öelda, et õnneks rebenenud kohtadele ühtegi punkti ning teekonda ei jäänud. Stardist oli selleks ajaks möödunud 9 tundi ja 40 minutit.
Järgnes jällegi rattaetapp. Ühe punkti saime kätte parmude ja sääskede poolt hõivatud metsast ning siis võtsime suuna sõjaväeangaaridele järgmisesse vahetusalasse.
Sealt kupatati meid rabamatkale, mis linnulennult oli kõigest 12 km, reaalne kilometraazh aga hoopis midagi muud. Teel hakkasid tunda andma ka vigasaanud jalatallad, mis muutsid liikumiskiiruse veelgi aeglasemaks. Lõpuks hakkas veel ka vihma sadama ning otsustasime teha kerge uinaku. Vähe värskemana jätkates suundusime kaherattaliste seljas ühe kose juurde, kus tuli võtta punkt ning liikuda edasi mööda kindlaks määratud rada, et leida mõned peidetud punktid. Raja lõpus ootas meid sild, kus pool tiimi pidi mööda silda üle ronima ja teised rattad ja muu varustuse üle jõe vedama. Selleks ajaks kui meie sinna jõudsime, oli köieharjutusele tekkinud 1.30 pikkune järjekord. Sundpausi peeti erinevalt. Enamus tukkus kuskil võsas, mõned aga (ja seda just meie nina all) hakkasid sooja suppi keetma. Kõhukorinate kiuste möödus aeg kiiresti ja ka ülesanded said sooritatud suhteliselt libedalt.
Edasi jätkus matk järjekordselt vändates. Ees ootas kole pikk ja treppi sõidetud kruusa tee Läti-Leedu piiri lähedal, mis lisaks terve tee ülesmäge kulges. Punkt asus raba ääres, kust edasi tuli liikuda 5 km mööda laudteed, millest viimane kilomeeter oli veel väljaehitamata. Teisel pool raba tuli meeldetuletada, kuidas puu otsa ronimine käis, ning 5 m kõrguselt punkt võtta. Nüüd juba õhtuhämaruses läbi uttu mattunud läti külade pedaalides, tuli jõuda järgmisesse punkti, mis asus umbes 20 km kaugusel. Tõsi, sellel teel olid ka mõned kiiremat sorti langused. Punkti jõudes oli kell pool 1 öösel ning stardist oli kulunud 25.5 tundi. Seal tegime ka pikema puhkepausi, mis tagantjärele tark olles oli liiga pikk. Ufokilesse pakituna magasime vihmas ühtekokku veidi vähem kui 6 tundi. Öösel käis samast punktis läbi ka Mountanloghome tiim, kes omavahelises arutelus lubasid meid pasteerida, kuid ilmselt hambapasta puudumisel jäi see tegemata.
Ärkasime kl 6 hommikul. Peale kaardiga tutvumist oli selge, et kohe tuleb jälle vette ronida ning jõgi ratastega ületada. Selleks astus Erki, kes suhtus vetteminekusse kõige ükskõiksemalt, ratas peakohal tundmatusse jõkke ja testis sügavust. Igatahes saime koladega üle, tublisti värskemaks ja jätkasime teekonda läbi tiheda metsa. Muuhulgas korjasime mõned punktid ja suundusime järve äärde, kus ootasid järjekordsed ülesanded: Marge ja Ruslan läksid uuele katsele, et 1,5 km ujudes punktid tuua, mina ja Erki läksime ratsutama. Et enne olin hobustega kokkupuutunud vaid mina, siis ilmselt algajat narrides otsustas Erki hobune igal sammul ainult süüa ja niisama taevasse vahtida. Peale oma ülesannet tulid ka teised hobuste juurde ning sealt läksime edsi 10 km pikkusele jalgsimatkale. Esimene osa kulges mööda raudteed, tagasi pidi tulema aga mööda jõekallast ja jälle peidetud punkte otsides. Ringilt tagasi jõudes olid mul, Margel ja Erkil jalatallad nii läbi, et väike puhkus kulus marjaks ära. Samas saime ka teada, et kontrollajale on lisatud 6 tundi. See andis indu, mis oli juba vaikselt kustumas, edasi minna. (Algne kontrollaeg oli tegelikult juba õige lähedal ja teekonda veel tublisti ees.)
Puhkus puhatud, kihutasime jälle mööda kruusakaid tagasi angaaride poole, kus väidetavalt pidi meid ootama söök. Kohale jõudes selgus, et toit oli päikese käes halvaks läinud ehk jällegi vaid tühjad pihud. Samas pidid kaks meeskonna liiget, mina ja Ruslan, läbima mini Via Ferrata raja, millega ilusasti (Ruts ennast ületades), hakkama saime. Stardist oli selleks ajaks kulunud 41 tundi. Sealt edasi oli lühike, linnulennult 21 km, reaalselt üle 30 km pikkune jalgrattaetapp, mis peale ühe vahepealse punkti võtmist tipnes kogu varustuse üle jõe parvetamisega, ise parve kõrval ujudes. See andis õnneks värskust juurde ja kuna lisakontrollaeg halastamatult lähenes, panime auru juurde. Järgmises punktis suruti pihku Läti kohta haruldane asi, nimelt UUS orienteerimiskaart, millel 5 punkti. Originaaliga võrreldes oli rada juba mõnevõrra lühendatud, mis meile ainult head meelt tegi. Poolteist tundi metsas “soperdamist” ja mustikate söömist ning ka see ülesanne oli täidetud. Seepeale teatati meile, et jäänud on vaid “loetud minutid”, et jõuda kanuuetapi algusesse. Järgnevad 15 km maanteel oli vaid üks suur pedaali andmine, loputades lihastest välja viimased jõuvarud. Kanuuetapi alguses seisid ilmselgelt meie jätkamises kahtlevad organisaatorid. Nende kiuste istusime ikkagi kanuusse, päästes end sellega disklafist.
Esimesed 15 minutit kanuus oli suurepärane, siis aga avanesid taevaluugid ning hakkas sadama. Peale mõningast sõudmist pimeduses, punkte leidmata, otsustasime tagasi pöörduda. Pilkases pimeduses suutsime järvel veel ka ära eksida, nii et tiirutasime oma pool tundi niisama ringi, õiget tagasiteed leidmata. Lõpuks tee siiski leidus ning ligemärgadena ja külmast võetutena jõudsime finishisse. Kuid katsumused polnud veel läbi. Omal jõul tuli veel 5 km läbi öise Liepaja magamispaika vändata. Seal lubati kuuma sauna ja head sööki ning mugavat aset. Kohale jõudes ootas meid aga dush, soojendatud kotlett ning kõva aula põrand magamiseks. Tol hetkel tundus see siiski parem kui ööbimine 5-tärni hotellis. Järgmisel hommikul saime teada, et võtmata punktide eest kokku on meile määratud 11 trahvitundi ning lõplik koht auhinnaline viies. Kokku seiklesime nii vees kui maismaal 49 tundi.
Sportklassi 24 startinust võistkonnast lõpetas 6.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võistlus oli hullem kui arvata oskasime ja samas kergem kui loota võisime, täis üllatusi – nii meeldivaid kui ka mitte nii meeldivaid. Ning mis peamine – tõestasime, et oleme suutelised palju enamaks, kui ise arvata oskame.
Siinkohal tänud kõigile neile, kes nõu ja jõuga abiks olid, küll nad ise teavad keda silmas peame:)
