Viimasel ajal on käinud tulised arutelud selle aasta võistluste teemadel. Sellega seoses on võitlusest võitjana väljunud kaks võistlust, mida võibki nüüdsest nimetada Twister Adventure Team’i aasta tähtsaimateks eesmärkideks. Ehk siis Twister plaanib osaleda kahel AR EuroSeries kavva kuuluval osavõistlusel Venemaal, Karjalas ja Tšehhis. Viimane, muideks, on ka selleaastaseks Euroopa meistrivõistlusteks, nii et tõotab tulla kõva konkurents tasuta koha pärast MM-ile.

Kogu eelneva jutuga seoses on inimestel / ettevõtetel, kes seiklusspordist lugu peavad, võimalus meie tegemisi toetada. Selleks on valminud ka projekt, mille saab siitsamast alla laadida. Kõikvõimalike koostööpakkumiste ja muude seonduvate teemade osas oleme alati valmis läbirääkimisi pidama.

AR Euroseries 2011 projekt

Hetkel aga ettevalmistused käivad täie hooga. Uue hoo oleme sisse tõmmanud ühistreeningute traditsioonile ja arutelud varustuse jms teemadel on igapäevased.

Kui keegi viitsib mõne laheda seiklusspordiürituse Eestis korraldada (eriti kui ta juhtub olema mõni väga hea sõber), siis tuleb kohale minna. Ja seda me otse loomulikult ka tegime, eriti, kuna eelmise aasta üritus osutus väga lahedaks. Seekord olime siis ühes võistkonnas siis Sveniga. Vaatamata sellele, et võistluse algfaasi iseloomustab meie puhul väljend lollid ja tugevad, siis kokkuvõttes oli üritus superlahe. Aga mis siis täpsemalt juhtus …

Peale reedeõhtust Sveni sünnipäeva olid meie võistkonnal asjad väga hästi läbi mõeldud. Mõlemad võistkonna liikmed olid endale konkureerivast võistkonnast autojuhi sebinud. Niisiis, võistluskeskusse Lähtele jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Seda, et asjad oleksid ka laupäeva hommikul sama hästi läbi mõeldud olnud, enam paraku tõdeda ei saa. Ilmselgelt ei olnud me kõige teravamad pliiatsid, nii et alustuseks jätsin mina maha kelgu, lisaks jättis Sven maha nii seljakoti, pealambi, söögid-joogid jne. Samuti ei olnud meil ei rattalukku ega ka kirjutusvahendit. Saime siiski vajalikud vahendid stardiks enam-vähem kokku. Ainult räätsad jätsime võistluskeskusse maha, kuna tundus, et trekkingut väga palju ei ole, ja lisaks ei olnud Svenil neid kuhugi kinnitada.

Start oli täpselt kell 12 Lähte suusaradade ääres oleva künka juures, kelkudega. Erinevalt Medisoftist, kes püüdsid kõik kolmekesi vanakooli Salvo kelgu peale mahtuda, läks meil kahekesi suurema kelguga päris hästi. Mingit erilist edu aga keegi selle paarisaja meeterise etapiga ei saavutanud, nii et suusarajale läksime kõik enam-vähem koos. Kõigepealt valisime märkeorienteerumise Lähte 5 km pikkusel rajal. Lähte rada oli suurepärases seisukorras ja väga mõnusa profiiliga. Nii et suusatamine mulle väga meeldis. Aeg-ajalt tuli ainult pidurdada, et ettejäänud punktid kaardile torgata. Osad, nagu näiteks meie, käisid läbi kogu raja, teised aga veidikene “lõikasid”. Peale 5 punkti märkimist suundusime veel viimasele kaarele, mille järel tagasi enam-vähem alguspunkti jõudes olid osad mahajäänud võistkonnad juba seal ja suundusid edasisele suundorienteerumise rajale. Selgus, et juhendis oli kirjas, et märkerajal ainult 5 punkti ongi. Nii et viimase kaare kihutasime ilma asjata. See oli esimene näide sellest, et olime lollid ja tugevad. Kohe aga tuli selle kohta ka teine. Nimelt Elo oli kaks orienteerumiskaarti nii osavalt kokku miksinud, et ma ei osanud oletadagi, et alumine pool kaardist hoopis kuskil mujal võiks asuda. Niisiis, kui Sixten ja Maret mööda teed liikumist jätkasid, keerasime meie hoopis lagedale. Õige pea muidugi selgus, et asjad nagu hästi ei klapi. Niisiis lollid ja tugevad vol 2. Siis muidugi nägin juba, et alumisel osal oli kiri Vedu orienteerumiskaart ja mõõtkavagi teine. Mõtlesin, et Vedu on kindlasti ka kaasasolevatel rattakaartidel, aga kuna need olid kilekotis üksteise taga, siis otsustasime kasutada teist taktikat. Kuna Sixten ja Maret on nähes mistahes orienteerumiskaardi fragmenti, võimelised tõenäoliselt une pealt ütlema, kus see kaart on, siis otsustasime minna tagasi tee peale ja järgneda neile. See taktika töötas hästi ja Vedu kaardile kohale jõudes oli Kaido, kellele me peagi järele jõudsime siiralt imestunud, et nad meist suusaetapil ees on. Aga mis teha, selline see lollide ja tugevate elu on. Seetõttu ma oleksingi pigem natuke nõrgem ja tunduvalt targem. Igal juhul rohkem probleeme suusaetapil ei olnud, nii et kui punktid korjatud, kihutasime tagasi lähtele, kus Sixten ja Maret juba rattaetapile läksid.

Elo kes parajasti telefonitsi Makuga rääkis, teatas meie lollide ja tugevate jutu peale, et ta julgeb ka tugevuses kahelda. No ma ei tea, … Maku aga arvas hoopis, et oleks pidanud kliistritpanema, targad teavad ju rääkida, et olla kliistriilm olnud :o). Igal juhul rattaetapile suundusime mingid minutid peale Sixtenit, Maretit. Rattasõit sobis mulle täitsa hästi ja vastusõidetavatel lõikudel tundus, et olime veidikene liidritele lähemale võtnud. Esimene rattapunkt asus keset suvalisi lagendikke, viimasepeal hokiväljaku ääres. Kusjuures platsi kõrval seisis jäähooldusmasin, samasugune nagu näiteks Premia hallis. Uskumatu, kuidas külamees on viitsinud vaeva näha. Edasiste punktidega läks umbes sama lihtsalt ja seitsmendasse punkti jõudes oli esimene lisaülesanne.Punkt ise asus Elistvere loomapargi pääslas. Nagu arvatagi võis oli ülesanne seotud loomapargiga. Alustuseks tuli lugeda kokku ilvesed. Meil tekkis kohe küsimus, et kas Elo ja Nele, kui Ilvese orienteerumisklubi liikmed lähevad ka arvesse, aga siis selgus hoopis, et ilveste lugemine tuli teostada oma lõbuks. Tegelik ülesanne oli seotud erinevate asukate kohta uue info hankimises. Kusjuures lisaülesanne oli selles mõttes lahendatud omapäraselt, et alla 20 minuti loomapargis viibida ei olnud lubatud. Meie võtsime seda ülesannet täie raha eest, käisime kogu pargi korralikult läbi. Vaatasime karu, ilveseid, kitsi, jne. Ilveseid ei olnudki niimoodi looduses varem näinud. Täitsa omapärane elukas.

Edasi jätkus jällegi rattaetapp. Järgmine punkt asus Vudila vaatetorni juures, laste mängumaa kõrval. Taas kord oli tegemist näitega, kus kohalikel inimestel on piisavalt ettevõtlikkust, et midagi korda saata, mitte tervet oma elu kuskil poe nurga taga viina rüübates mööda saata. Seejärel saime kihutada ühte omapärase nimega külla. Kui keegi ütleb, et ta elab Maarja Magdaleenas, siis ei oskaks küll elu seeski oletada, et tegemist võib olla Lõuna-Eesti külaga. Pigem pakuks mingit Sankt Peterburi linnaosa vms. Peale Maarja Magdaleenat tuli mõneks ajaks ratta seljast maha tulla, kuna mõned järgnevad punktid asusid lumises metsas. Sixteni ja Mareti rattad olid 10.-nda punkti juures. Kuna metsaalune oli kaetud kubemeni ulatuva lumevaibaga, siis ei hakanud me samuti rattaid kaasa vedama vaid tegime sama valiku, mis nemadki. Räätsadeta oli küll keeruline, kuid siiski hakkasime peale kahe punkti võtmist kuhu Elo oli riputanud komme ja kohukesi, eesliikujatele järele jõudma. Ühe pika sirge peal seljad juba paistsid. Nende maiustuste punktide kohta võiks öelda seda, et Elo kohe oskab head võistlust korraldada. Arutasime veel, et kui nüüd mõnes järgnevas punktis veel õllepudelid ka nööri otsas ripuvad, siis ei oska küll midagi enamat soovida. Sixten ja Maret aga otsustasid minna ka 13.-ndat punkti jalgsi võtma. Kuna meil räätsasi ei olnud, mõtlesime, et tunduvalt kiirem on siiski seal punktis pärast rattaga edasi-tagasi ära käia ning pöördusime tagasi rataste juurde. Tee peal kohati kubemeni lumes kahlates tulid vastu veel Medisoft ja Bauvaldi tiim, kes olid aga valinud sootuks ägedama taktika, vedades rattaid läbi metsa kaasa. Kõvad mehed, aga kaasa neile sel hetkel küll ei tundnud. Tundus aga, et meie taktika õigustas ennast ja ratastega juba 14. punkti suunas vändates rõõmustasime liidrikohale jõudmise üle. Samas aga kujutasime ette, kuidas teised pärast samamoodi rõõmustavad, kui trekkingu etapil meist räätsadega mööda tuhisevad, samal ajal, kui meie üritame rinnuni lumes võidelda.

14 punkti juures jõudsid sinnasamma ka kohe Maret ja Sixten. Leppisime Maretiga koku, et kui meie läheme vahetusalasse paremalt ringi, siis nemad lähevad vasakult. Et siis selguks, kumb variant kiirem on. Nii tegimegi. Meile juhtus aga mõnevõrra aeglasem variant olevat, nii et nägime teisi veidi maad eespool karjääri poole väntamas. Karjääri juurde sisse keerates seisis kurvi taga üks uduste klaasidega audi, kus noorpaar üritas tagapingil teineteise embuses Eesti iivet parandada. Tõenäoliselt oli üllatus päris suur, kui neist vahelduva eduga ratturid mööduma hakkasid. Tegime sellise vastutustundetu tembu eest Elole ka noomituse, kuna tema tõttu on meie koduriigil nüüd raskusi iibe positiivsena hoidmisega.

Vahetusalas saime trekkinguetapi kaardi ja mõne lonksu teed. Õnneks valisid Maret ja Sixten täpselt vastupidise variandi sellele, mis mulle meeldis, nii et saime valida täpselt niisuguse ringi, mis rohkem sobis. Mitte et samapidi ring keelatud oleks olnud, aga mulle tundus see küll välistatud variandina. Aga ootustele vastupidiselt läks meil trekking räätsadeta üllatavalt sujuvalt, kuna saime liikumiseks kasutada eelmisel päeval Kaia poolt tehtud jälgi ja kohati isegi vana lumesaani rada. Kaia küll oli tõenäoliselt purjus olnud, kuna rajad olid kahtlaselt kõverad :o). Sellele vaatamata läks isegi nii hästi, et tegime umbes minuti jagu kiirema aja, kui peakonkurendid. Karjääris olevate, nelja peidetud punktiga läks väga lihtsalt ja liidritena kihutasime viimasele rattaetapile.

15. punktis tuli teha jooksuga väike edasi-tagasi ots. Ootasime Sixtenit ja Maretit, et näha, kui kaugel nad meist on. Aga neid ei tulnudki, nii et saime veidi rahulikumalt võtta. 16 oli kohe tee ääres ja jäänud oli veel vaid pikem etapp Aili juures oleva punktini. Ka sellest saime üle poole läbida pealampideta, enne kui pimedaks läks, nii et sellest, et meil ainult üks lamp oli, ei olnud samuti midagi. Vahetult enne punkti pani Sven veel hoovi peal efektse lennu, nii et koos Ailiga oodanud Elo pidi krambid saama. Lisaülesandena pidime ametlikuks fotosessiooniks üksteise otsa laduma puupakud ja siis sinna otsa ronima. Juba enne, rajal mõtlesin, et ei tea, millised kodutööd Ailil teha vaja oleks, et siis meie võistlust ära saaks kasutada. Aili aga väitis, et ta oli enne juba lume ka ära rookinud, nii et meil läks nüüd veidi lihtsamalt. Teiseks ülesandeks oli üle järve asuvast metsatukast otsida üles võimalikult palju tähti. Neid oli seal kokku 16. Ja siis tuli nendest tähtedest kokku panna nii palju sõnu, kui vähegi võimalik. Iga sõna võttis ajast maha 1 minuti. Sõnu võis aga moodustada ka finišis. Meie leidsime 14 tähte, rohkem enam otsida ei viitsinud. Nendest pidi juba piisavalt palju sõnu kokku saama.

Kihutasimegi kohe finišisse ja hakkasime sõnu leiutama. Kui kell oli juba 8 minutit enne kella 20, ehk kontrollaega oli jäänud veel 8 minutit, kui me otsustasime, et aitab küll sõnadest. Jooksvalt saime Elo käest juhtnööre, et nimed ja võõrkeelsed sõnad ei lähe arvesse. Seda, kas sõnad tohivad käändes olla, ei hakanud isegi küsima, kuna mulle tundus, et kui üks sõna on viies käändes siis ta on ikka üks sõna, mis sellest, et erinevate lõppudega. See oli aga põhjus, miks me lõppkokkuvõttes Sixteni ja Mareti käest pähe saime. Nende käändes sõnad läksid Exceli tabelisse ilusti sisse ja nii olimegi saanud auhinnalise teise koha. Aga juba pikemate traditsioonide kohaselt peab iga õige seiklusspordi võistlus sisaldama ka kaalukat Exceli etappi, nii et selles suhtes oli kõik õige. Ka esimesel, märkesuusaetapil olime koos Mareti ja Sixteniga pääsenud ainsana trahvideta, nii et ka sellest ei olnud kokkuvõttes abi.

Lõppkokkuvõttes oli supermõnus võistlus. Elo ikka teab, kuidas väga head seiklussporti teha. Maastik oli teistsugune. Piklikute voorede ja järvede vahel ei olnudki varem seigelnud. Ja kohalike inimeste ettevõtlikkus, kasvõi näiteks hokiväljaku, laste mängumaa, vaatetornide ja mille iganes näol, näitas, et millegi korda saatmiseks ei pea tingimata elama Tallinna kesklinnas. Ka maakohas, keset põlde, metsi ja kruusateid annab (minu arvates isegi palju paremini) oma võimalusi ära kasutada ja teha midagi lahedat, uut ja meeldivat, mitte vinguda poe nurga taga õlut libistades, kui halvasti kõik on, et me niisugusel ääremaal elame.

Siia tulevad ilmselt tulemused kah.
Elo tehtud pildid.